Hea päev

Alustasime päeva ebatavaliselt kaua magamisega - puhkusele täiesti iseloomulik. Siis algas planeeritud liikumine, õnneks oli vennas programmi peale mõelnud ja seega jäi ära arutelu stiilis, mis me nüüd tegema hakkame. Esimeseks võtsime suuna poodi ja ostsime asju, mida läheb kuumal päeval vaja-näiteks mineraalvett. Luksemburgis on vahemaad väikesed. Luxembourgist on vist autoga igale poole 20 minutit. Sellisel kaugusel oli ka meie esimene peatuspaik, Diekirch. Linnake, kus on haruldase kollektsiooniga sõjaajaloo muuseum. Siin sai mulle selgeks, miks Euroopa mõistab II maailmasõda ja seal osalejaid just nimelt nii. Meie, eestlased, oleme harjunud, et jutt käib sakslastest ja venelastest, kes sõdisid. Viimasel ajal on hakatud aga rääkima sõjast, mis toimus teatud faasis Eesti pinnal ja kus suur roll oli punaarmeel ja nendele vastusõdinud eestlastel, kellega koos olid ka Saksa sõdurid. Siin aga oli ekspositsioon luksemburglastele täiesti võõrastest, kes siin sõdisid ja võõrasteks olid sakslased ja ameeriklased. Kohalike jaoks täiesti võõras sõda. Neil läks hästi, sest vabastajad läksid koju tagasi, mitte nagu meil siin Eestis juhtus. Euroopa ei hakka meid selles teemas kunagi mõistma.
Pärast väga head õlut Diekirchis sõitsime edasi Remichisse Wellensteinis asuvasse veinikeldrisse. Sealt ostetud veinidega korraldasime Moseli jõe kaldal väikese pikniku. Ilm oli ilus. Päeva eelviimaseks ürituseks jäi tõus viinamarjamäe otsa Wormeldange`is. See oli hingematvalt ilus vaatepilt. Päeva viimane asi oli muidugi jalgpall, Saksamaa võitis 3-1 Portugali ja see on põhjus, miks olla eluga rahul ja juua natuke kohalikku valget veini.