UNDAC-Genf

Maailmas on lende, mis väljuvad ka pärastlõunasel ajal. Üheks selliseks on Tallinn-Varssav, just sealt kaudu pääsen Genfi, UNDAC aastakoosolekule. Minu jaoks on see juba teine, uskumatu kui kiiresti tegelikult aeg läheb. Seekordne lendaamine jäi meelde paari omapärase asjaga. Varssavis lennukist väljudes hakkas esimesena silma, et kõik inimesed minu ees liiguvad rambil väga aeglaselt. Pärast paari sammu tundsin ise ka, et liikumine on väga vaevaline. Täpselt selline tunne tekkis nagu roniks mäkke. Põhjus oli muidugi tobekoomiline. Asi oli lihtsalt selles, et lennuk oli väike ja ramp lasti ukseni väga järsu nurga all. Terminalil polnud väga vigagi, kohtusin seal ka vana sõbra Mariuszega, kes on UNDAC kontaktisik Poolas. Teine meeldejääv moment oli Genfi lennukis, kus istus ühe väga viisaka ärimehe kõrval maani täis noor naine. Ta oli tõesti juua täis ja tellis aga muudkui juurde. Imelik oli aga see, et stjuardessid ei keelanud ka. Ühel momendil hakkas ta oma naabrit käperdama. Selle ärimehe nahas ei oleks tahtnud olla, terve tund kannatada ja võidelda. Pärast maandumist jäi see neiu igatahes lennukisse istuma ja ühte punkti vahtima. Vaatasin teda ja mõtlesin, et huvitav, millal ta viimati oma pead pesi, sest vaevalt ta endale võid pähe määrinud oli. Aga samas, mine Sa tea.