Poolik tõde on suurim vale

Hommikune ärkamine ei olnud kergete killast. Järgisime rutiini, oma hotellis sõime hommikust ja kõrval hotellis jõime kohvi. Asi nimelt selles, et meie hotellis pakutakse ainult lahustuvat kohvi. Kell 0900 oli auto ees ja algas sõit läände jäävasse üleujutuspiirkonda. Selles on väidetavalt ka uppunud külad. Info oli tõene, pärast tunnist sõitu jõudsime taaskordse "tehisjärve" äärde. Küla, kus peatusime kandis nime Obileni, vesi oli siin hirmsaid asju teinud. Hulleim on see, et reostunud on kaevud. See kaevukultuur on siin huvitav, hoopis teistsugune kui Eestis. Meil kipub olema kaev igas talupidamises, Moldovas on aga kaev nagu küla keskpunkt ehk siis külas on üks-kaks kaevu, millest käiakse vett võtmas. Meie info põhjal oli loendatud üle 80 reostunud kaevu st. ca 40 küla oli ilma joogiveeta. Natuke matemaatikat ja joogivee puuduses vaevlejate hulk ulatub paarituhande inimeseni ja ometi ainult 80 reostunud kaevu.
Kohtasime ka inimesi, kes olid abisaadetiste ootamiseks kogunenud küla kultuurimaja ette. Agressiivsust ei olnud, küll aga selline rõhutud meeleolu. Hakkasime Sveta käest vaikselt uurima, et mida neil inimestel vaja läheks, oli ju 200 000 eeki ettenähtud Moldovas kulutamisele. Vastuseks tuli ainult puiklev jutt, et nemad ei tea, kuna see probleem on sotsiaalvaldkonnast jne. Tegelt ajas see varjamine närvi, kuigi maailma kriisinduse praktikas on see levinud, et erinevatel põhjustel varjatakse tegelikke numbreid.
Lõunaks olime tagasi oma hotellis ja ees seisis kohtumine Eesti aukonsuliga Moldovas. Teadsin Igorit juba eelmisest korrast ja seega oli kohtumine familiaarset laadi. Tegime kiire kohvi ja leppisime kokku, et kohtume õhtul uuesti. Edasi läksime koos Svetlanaga kohtuma mingi abiministriga, kes oli ühtlasi ka kriisikomisjoni aseesimees. Svetlana oli mundris nagu hakkaks kohe paraad. Väga hea kohtumine oli, sest saime teada kannatada saanud inimeste realsed vajadused. Selgus, et ca. 2000 inimest vajab iga päev joogivett ja toitu. Majutadud on nad koolimajadesse ja aega seal elada kuni kooli alguseni 1. septembril. Moldova valitsus proovib kiiresti lõpuni ehitada NL ajal pooleli jäänud korterelamut, et koduta jäänud inimesed sinna paigutada. Pärast ministrit oli asi selge, Moldovast oli plaan hankida 2 kummipaati, 2 mootorit, 3000 l joogivett (1,5 l pudelid) ja 2800 karpi konserve.
Alustasime paatidest. Sõitsime Moldova ainsasse kummipaate pakkuvasse firmasse ja ostsime sealt kaks esimest ja viimast paati, mis natukenegi sobivad töödeks üleujutusel. Väga keeruline oli kinni pidada heast tavast ja võtta pakkumised kolmelt firmalt.
Õhtul sõime Igoriga suure õhtusöögi - Moldova rahvustoitudest.