Kolm kuud olin püsinud Eestimaa pinnal. Nüüd aga on see ilus aeg otsas ja tuleb maksta kõrget hinda, juunis saab mind kodukandis vähe olema. Esimese sõiduna täitsin imeliku lünga, olin esimest korda Itaalias. Sõidu eesmärk UNDAC kursus, teemaks katastroofide järel tekkiva prahi käitlemise korraldamine. Nagu juba mainitud, toimus kogu see üritus Itaalias ja saarel, millel nimeks Giglio. Saar sai tuntuks sellega, et reisilaev Costa Concordia, hullu kapteni juhtimisel, seal karile põrutas ja ühele küljele vajus. Lendamisest seekord kirjutamist ei ole, kõik läks nagu kellavärk. Roomas maandudes trehvasin kohe kolleege Norrast ja Portugalist ja seiklus Giglio saarele jõudmiseks võis alata. Juba ammu olen märganud, et esimene pilt uuest riigist jääb igaveseks meelde. Tuleb tunnistada, et rongi aknast jättis Itaalia jubeda mulje, andke andeks minu ebaviisakus aga kohati oli tunne, et olen Usbekis või Armeenias. Rong ise oli ka must ja räämas, niipalju siis muljest kultuurihällist. Kodus kaarti vaadates jäi mulje, et Giglio ei ole kaugel Roomast. Ei saanudki aru, kas oli rong aeglane või mina ei osanud kaarti lugeda aga sõit võttis kokku 3 h, seejärel jõudsime sadamasse, kus oli plaan praamile minna. Rongist maha astudes selgus, et pooled kursuslastest olid olnud samas rongis. Pea kõik olid tuttavad näod. Eriti hea meel oli näha soomlaseid (ja te lugesite õieti), sest teadsin neid mõlemaid ja ühega nendest olime lavastamas kunagi ammu pettust ühel EL õppusel. Teine asi, mis Itaaliast meelde sööbis oli see, et siltide ja viitadega ollakse kitsi. Panime kõik oma oskused mängu leidmaks piletimüügipunkti. Siis polnud kusagil laevade sõidugraafikut jne jne. Suure otsimise peale said aga asjad paika ja ees ootas 1,5 h ootamist. Istusime kogu kambaga ühte sadama kohvikusse ja tegime ühe külma õlle. Proovisin ka legendaarset Itaalia kohvi, millest jäi meelde ainult pesemata lusikas, mis anti suhkru segamiseks. Aeg läks õnneks kiiresti ja praam tuli ka õigeaegselt. Varsti oli kiilu all Vahemeri, ilus sinine ja hästi tuuline. Laevasõit kestis täpselt tund aega ja sadamasse sisenedes möödusime õnnetust Costa Concordiast väga lähedalt. Jääb arusaamatuks, mida seal kaptenisillas mõeldi või tehti, aga see hiiglaslik reisilaev on sõitnud praktiliselt kaldasse ja siis külili vajunud. Jube vaatepilt. Endamisi mõtlesin, et selline asi on ju võimalik ka Saaremaa süvasadamas ja kui selline asi peaks juhtuma, siis saab see olema õudusunenägu kogu meie päästesüsteemile.
Sadamas olid vastas mu kaks missioonisõpra: Luca ja David. Sekund hiljem olid ka habetunud musutused taaskord meeldetuletatud. Nende klemmide nägemine on alati puhas rõõm. Tuleb tunnistada, et Itaalia näitas nüüd hoopis teist nägu, see oli muinasjutuliselt ilus. Hotell, kus elama hakkame asus muinasjutu rannal, Vahemere lained loksumas sissepääsust 50 m kaugusel. Elu tundus jälle ilus. Edasi läks kohalikus stiilis. Õhtusöök, mis pidi algama kell 2000 algas 2200 aga oli midagi väga head ja suurt. Ei tea, kas see on meiesuguste hirm teadmatuse ees, millal jälle süüa saab aga kõik sõid vastu ööd nii, nagu oleks see viimane päev elada. Südaööks veeresime magama. Õhtusöögi ajal sain Albrechtilt teada uudiseid, mis meele väga mõrudaks muutsid.
<< Home