Allai

Elu laagris algas ebatöiselt. Hommikul alustasime väljasõiduga Allai orgu. Pildil on Induse jõgi. See kant oli tuttav juba eelmisest korrast, kuigi ise sinna ei sattunud, räägiti Allaist, kui ühest hullusti kannatada saanud piirkonnast. Kuna teed sinna kanti olid purunenud, ei jõudnud ka abi sinna õigeaegselt. Igatahes oli sõidu taust piisavalt huvitav, et see kaasa teha. Ma olen Pakistanis rännanud saapalaiusel rajal, ühelpool järsak, teisel kaljusein. Nüüd võin öelda, et olen sõitnud autolaiusel ja kahesuunalisel mägiteel, ühelpool kuristik, teisel kaljusein. Mäed ise olid muidugi lummavalt ilusad, kuid valdav enamus majapidamisi olid telkides. Kõikjal telgid ja varsti saab maavärinast aasta ja varsti tuleb Pakistanis jälle talv. Hinnanguliselt on inimesed suutnud aastaga koristada oma varisenud maja rusud ja kolida elama telkidesse. See on ka kõik. Lisaks on korrastatud teed, mis olid blokeeritud või purunenud.

Otsides Banas sobivat pikniku pidamise kohta sattusime juhuslikult ühe küla keskusesse. Meid tabas ääretult soe vastuvõtt ja me pidime istuma tähtsate meestega (pildil) vestlusringi. Muidu me sealt minema ei saanud, kui lubasime pärast oma lõunasööki kindlasti nendega ka teed juua, see on siin väga tähtis tegevus ja ei ütlemine võib olla solvav. Nendel inimestel oli esimeseks mureks, et me ei peaks neid terroristideks, lisaks kuulsime nende lugusid maavärinast ja sellele järgnenud olukorrast. Üks arst rääkis, et abi jõudis nendeni ca. 60 päeva hiljem, ta ise üritas inimesi aidata igal moel, meisterdades puukastidest lahaseid. Meid külvati üle tänusõnadega, et toetasime ja toetame Pakistani ning nüüd oleme Allai orgu alati teretulnud ka ilma eskordita (meil oli nimelt politsei eskort kaasas, kuna ÜRO turvanõuded käsivad). Omamoodi liigutav lugu.
Õhtul oli pidulik söömine lahkuva vahetuse (Romka, Taavi ja Vesa) ja saabunud vahetuse (Enn ja Gert) auks. Samuti jõudis meieni uudis, et Eesti on palunud rahvusvahelist abi metsatulekahjude kustutamiseks.