Deutschland

Elu on täis juhuseid. Just üks paljudest sellistest lennutas mind Saksamaale, polnudki seal ammu käinud ja tegelikult oli päris hea Frankfurdis maanduda. Juhus ise nägi välja selline, et Saksamaa THW ja Hollandi NLUSAR said EL põhjatust rahakotist hunniku raha, et kokku panna Saksamaa-Hollandi ühispäästemeeskond. Projekt on suur ja selle kulgemist peab koordineerima, suunama ja jälgima juhtkomitee. Sellesse juhtkomiteesse kutsuti ka Jevgeni. Siis aga selgus, et tal on just komitee esimese kohtumise ajal väga kiire. Ettepanekuna, millega nõus oldi, läksingi Jevgenit sinna juhtkomiteesse asendama. Kuna tegemist on ühise otsingu- ja päästemeeskonna loomisega, siis idees probleeme ei näinud, olen selles teemas istunud juba väga pikki aastaid, mille jooksul on kogunenud igatsugu teadmisi ja kogemusi. Projekti pabereid lugedes sain teada, et esialgselt koosneb selle hiigelprojekti juhtkomiteesse üks sakslane, üks hollandlane, üks inglane (kelle nimeks Peter Crook ja keda ma tunnen suurepäraselt ja kellega koos arendan ühte koolitusprojekti Eestis ja kellega koos olen olnud mitmeid kordi koos erinevates "actionites") ja üks eestlane.
Frankfurdi lennujaamas kohtusingi taaskord Peteriga ja Hoya päevilt tuttava Michaeliga THW-st. Meid pandi BMW-sse, millel katusel sinine magnetvilkur ja sõit Mainzi poole võis alata. Nagu hiljem selgus oli vilkuri ülesanne uinutada politseid, sest meie autojuhil oli parasjagu pooleli lubadest ilmajäämise protsess.
Mainz on Frankfurdi lähedal ja varsti seisime Slovakkia õlletoas, koos kolleegidega Saksamaalt ja Hollandist. Aukartust äratav seltskond, kellest praktiliselt kõik oleks sobinud vanuselt mulle isaks või vanaisaks. Maailmas on vist Eesti ainuke riik, kus esineb selline hulk "lapsülemusi", tagajärjed on ka muidugi vastavad. Sõime õhtusöögi, mille käigus imestasin nats, kui kergelt sakslased räägivad omavahel ja hollandlastega saksakeeles. Ometi oli seltskonnas inglane, kuigi jah see võis ka põhjus olla. Mind see väga ei häirinud, sest saan jätkuvalt saksa keelest aru, kuigi eksisteerivad teatud viisakusreeglid. Slovakist majaperemehele näidati ka kiirelt kätte, kes on pärisperemehed. Pärast õhtusööki viidi meid sama bemmiga ööbimiskohta, kus jõime veel kogu seltskonnaga mõned õlled ja paar schnapsi. Olles pärit germaani ajalooga kandist, tundus nats veider kuidas Peter ei suutnudki pitsi põhjani juua. Inglismaal lihtsalt ei jooda sellist jooki, küll aga Saksamaal, Hollandis ja Eestis.