Me kõik oleme töllid

Tasuks vältida Tallinna lennujaama jõudmist vahetult pärast selle avamist ehk kl 0500. Teada on aga tõsiasi, et lennukitel on komme startida vara ja nemad juba ei oota. Lendavad minema ja jätavad su maha. Unisena astusin väljuvate lendude saali, mis oli muidugi rahvast täis kogunenud. Kõige pikem järjekord oli Soome lennu checki laua taga. Mida kuradit inimesed lendavad pühapäeva hommikul kell 0600 Soome? Ise üritasin Helsinki kaudu Taani jõuda, et osaleda EL SMC (Staff Management Course)kursusel, mis peaks endast kujutama staabi tasandil tööde koordineerimist katastroofi järgses olukorra. EL oli mulle lahkesti ka pileti ostnud aga millegi pärast vahemaandumisega Soomes. Lennujaam oli avatud aga nagu ei olnud ka. Check in-i töötajad lause venisid oma tööpostidele ja kõik käis kole aeglaselt. See sundis igavuse peletamiseks teisi hommikusi reisijaid vahtima. Erilise enamuse moodustasid inimesed, kes läksid kuhugi soojale maale puhkama - hommikuse varajase charter lennuga. Kõik ärevil, õhevil, loll naeratus näol, suu imelikke nalju täis jne. Mis kõige omapärasem selle seltskonna juures on - nende riietus. Ma ei usu elus, et Eestis kantaks selliseid kirjuid, maitsetuid ja omavahel karjuvalt mitte sobivaid hilpusid. Isegi valge-roosa kirju sonimüts oli ühele mehele pähe sattunud. Seltskond, kes vajab Egiptust, et hiljem öelda, et "oh olime Egiptuses","Egituses oli nii ...", "kohalikud olid vuih, kui vastikud" jne. Kui aga küsida selliste käest, et kus asuvad püramiidid, siis on oodata pikka vaikust.
Järgmisena suutis mind üllatada check-in-i töötaja, kui ta küsis mu käest, et kas ikka tean, et oma koti Kopenhagenis kätte saan? Mida kuradit, muidugi ma teadsin seda, sest just sinna olingi teel.
Ilmselt on puhkusereiside lahutamatu osa lennujaamas söömine ja seal teadaolevalt kõrgemate hindade kirumine. See on ikka naljakas, kuidas esimesed klaasid puhast viskit koos lihapirukaga hommikul 0515 endale sisse surutakse. Oma arust olin kaval ja ei joonud kodus hommikukohvi. Nüüd seisin koos selle kambaga järjekorras ja tundsin, kuidas surm ligi hiilib. Kohviku müüja liigutas ennast kohutavalt aeglaselt ja mingi tädi pani võileibu tühjale letile. Tundub, et AS Tallinna Lennujaama töötajad saavad oma tööpostile samaaegselt kui reisijad pääsevad kohale. Nii moodustubki jube segu unisusest ja saamatusest.
Järgmine peatus oli Helsinkis. Sonimütsid asendusid kaabulotudega.
Maandumine Kopenhagenis oli valutu. Ilmselt oli see unisest peast, sest üritasin pagasilindi juures leida Tallinnast saabuvat pagasit. Õnneks meenus, et tulin Soome kaudu.Õppus algas kohe Kastrupi lennujaamas. Stsenaariumi kohaselt maandusid EL eksperdid hoopis Küprosel, kus oli olnud maavärin. Suur oli rõõm, kui kohtumiskohas ootas ees Peter Inglismaalt, olin temaga koos eelmisel aastal Saksamaal Hoyas, hindamas THW meeskonda, siis olime ÜRO tööriistaks. Edasi liikusime lähedalasuvasse "sõjalendurite koju", kus kohtusime teiste meeskonna liikmetega: Petr CZH, Jean-Paul FRA, Hubert AUT, Paolo ITA. Taanlaste lähenemine koolitusele oli huvitav. Võhivõõrad inimesed pannakse ühte ruumi ja sunnitakse vastuvõtma otsuseid rahvusvahelise abiandmise süsteemi tasemel. Idee töötas suurepäraselt ja arvan, et alustuseks saime hästi hakkama.
Lennuväljalt liikusime bussiga Öresundi Kolledzisse (www.oemc.eu), mis asub Kopenhagenist, mööda mereäärset imeilusat maanteed üles. Kooli hoone on väga lihtne ja isegi väike, kuid kõik on olemas ja käepärane. Harjutus jätkus juba õppeklassis ja mis kõige karmim, päev lõppes 2200. Üleval sai oldud juba õige pikka aega. Enne magama minekut võtsime oma meeskonnaga kaks õlle ja jutustasime niisama maailma asjadest.