Moldova upub

Eesti riigil on soov aidata teisi riike suurõnnetuste korral. Süsteem on meil totter. Siseministeeriumil on olemas väljaõppinud meeskond ja Välisministeeriumil on olemas raha. Omavahel need kaks suurust kahjuks kohtuvad haruharva. Nii saigi loodud MTÜ Mondo, mis sisaldab endas häid kolleege EDRT ridadest ja mis omab võimalust kasutada Välisministeeriumi vahendeid, abistamaks reaalselt hädasolevaid riike.
Saimegi oma esimese kiire abipalve Moldovast ja Ukrainast, seal oli nimelt suurte vihmade järel hakanud jõed meeletult üle kallaste ajama. Abipalve põhjal panime kokku vajaliku varustuse nimekirja, mis sisaldas endas el.generaatoreid, köögikomplekte, pumpasid, kilet jne. Varustus liikus mööda maad veoautodega ja meie, kui üleandmise eest vastutajad, lennukiga. Humanitaarabiga on nimelt see rumal lugu, et kui ei jälgi tema kohale jõudmist, siis võib ta kaduma minna ja mõnes poes müüki tulla. Järgides turvareegleid moodustasime 2 liikmelise meeskonna: mina ja Zabell Saaremaalt.
Moldova ei ole Eestist väga kaugel, vahemaandumisega Vilniuses võttis lend poole päevast. Maandusime lõunamaiselt sooja kliimasse ja olime koheselt taksojuhtide meelevallas. Uskumatul kombel oli meil olemas hotelli aadress, paljuski tänu Jevgenile, kes oli maandunud paar päeva varem EL koordineerimismeeskonna liikmena. Takso kimas Chisinau kesklinna poole ja esmamuljena meenutas see linn Jerevani ja Tashkendi segu (juhul kui olete käinud). Murelikuks muutusime siis, kui takso keeras väga kitsale tänavale, mis viis viletsasse ja räpasesse agulisse. Kohe kuidagi ei tahtnud uskuda, et hotell sellises piirkonnas asub. Astusime maha ühe roosade müüridega maja ees, mida ümbritsesid väga tüüpilised mitte just kõige paremas korras olevad majad. Kesklinn oli iseenesest väga lähedal. Vahtisime suurt must raudväravat ja kivile maalitud maja numbrit. See pidi olema meie hotell aga ühtegi silti ei näinud. Lasime lõpuks kella ja värav avanes. Sisenesime oaasi, ilus väikest paleed meenutav hoone, bassein, roheline muru ja range olemisega perenaine. Tema üllatus oli suur, kui kuulis mis asju ajame ja kui kauaks jääda tahame. Ruudulises vihikus tema laual meid ei eksisteerinud. Õnneks saime siiski toad ja ilmselt paljuski tänu sellele, et suutsime ennast vene keeles arusaadavaks teha. Toa disain mõjus koomiliselt, roosa tuba, punane voodikate koos südame kujuliste patjadega nagu mingis armuparadiisis. Samas oli pidevalt meeles meie sõidu eesmärk, hukatuslik üleujutus, mille tagajärgi proovime aidata leevendada. Kontrastne värk.
Kuna kell oli sealmaal, et töötegemisest asja ei saanud, läksime linna otsima söögikohta, millele saab kindel olla. Taaskord need missioonidel kehtivad turvareeglid. Koha leidmisega raskuseid ei olnud, leidsime ühe restorani, mis saigi meie söögikohaks. Tuiasime ka Chisinau turul, tõeliselt suur turg, kus müüdi kõike ja kus kohtas igasugu rahvast. Hilisõhtul kohtusime Jevgeniga ja arutasime oma edasisi plaane.