Steffani rist

Plaanid on mõnikord head ja seda suurem on pahameel, kui need ei täitu. Eriti, kui plaan on hästi lihtne. Täna otsustasime Matiga, et tööde hulk on muutunud selliseks, et hargneme. Tema tegeles võimudega ja mina sisseostudega. Igor tuli mõningase hilinemisega mulle hotelli järgi ja hakkas sõit konservitehasesse, sooviks siis hankida 2800 karpi konserve. Teepeal helistasime ka erinevatele vee müüjatele ja oma imestuseks saime kõikidelt nagu sisseharjutatud vastuse - välisriigi ülekandega vett ei müüda. Vägisi jäi mulje, et oleme sattunud kartelli otsa. Ei kujuta küll Eestis olukorda ette, kus keegi soovib maksta välismaisest pangast ja hankida 3000 pudelit joogivett. Unustasime korraks veemure, sest olime jõudnud konservitehasesse. Meid võttis vastu Ukraina päritolu müügijuht, kes oli välja astunud mõnest Lenfilmi vanaema rollist. Laualt puudusid ainult pannkoogid ja arvuti. Moldova suurimal konservimüüjal pole arvutit, küll aga oli pabertabelid ja edasi ja tagasi jooksvad alluvad. Rääkisime oma mure ära. "Vanaema" ütles, et ei ole probleeme, teeme ära. Uuris lao seisu ja kui oli selge, et neil on selline hulk vabu konserve, läks ta arvet tegema. Istusime Igoriga tema kabinetis ja ootasime - peaaegu tund aega. Lõpuks saabus meie proua tagasi ja andis arve. Igaks juhuks käisime ka konservikaste vaatamas ja Eesti arengukoostöö kleepekatega katmas.
Lõuna ajal olime Igorile lubanud, et külastame temaga koos ühte mungakloostrit. Talle oli väga oluline meile Moldovat näidata, lisaks kõigele oli seal kloostris üks munk tema sõber. Klooster oli Chisinaust 40 km kaugusel. Terve tee tegelesime joogivee otsimisega ja selgeks sai tõsiasi, et Moldova veemüüjad meile vett ei müü. Niipalju siis oma kannatanud kaasmaalaste toetamisest, kusjuures kasu neile oleks olnud topelt: raha ja reklaam. Järsku tuli Igorile huvitav mõte, talle meenus, et selle mungakloostri lähedal on nunnaklooster. See klooster elatab ennast mineraalvee müügist. Meil tekkis väike lootus.
Esimene vaade mungakloostrile oli ilus, suures orus küla, mille servas väga maaliline klooster. Meid ootaski Igori sõbrast munk, kes tegi meile väikese kloostri tutvustuse. Mees oli silmajärgi minu vanune aga kloostris juba 16 eluaastast. Saime suure au osaliseks, meid lubati kloostri veinikeldrisse ja pakuti seal kaks klaasi kloostriveini. See oli ütlemata hea. Edasi olime kutsutud kloostrilõunale. Vabandati ette ja taha, et on kolmapäev ja sel päeval liha ei sööda. See meid ei häirinudki nii väga, küll oli mure kas kommete ja tavadega välja veame. Saime hakkama. Lõuna kõrvale oli ainult ühte jooki - veini. Tuli juua. Tasapisi hakkasime ka uurima joogivee ostu võimalust naaberkloostrist. Selgus, et see ei ole probleem. Sõitsime nüüdseks juba neljakesi nunnakloostrisse, mina loksusin koos mungaga tagaistmel. Nunnakloostrit eristas esmapilgul see, et seal oli tohutult lilli. Ootasime pool tunnikest ja meie juurde tulidki kloostri juht ja "müüginunn", olin oma elu veidramal koosolekul, millest võtsid osa: riigikogu saadik, aukonsul, munk, nunn, kloostri juht ja tuletõrjuja. Uskumatult hea meel oli, kui siin ei tehtud vee ostust mingit probleemi ja tänati hoopis, et tegime heateo inimestele ja kloostrile. Tagasiteel hotelli mõtlesin, et eestlased on võimelised vist tõesti kõige ja kõigiga käed lööma, kuidas muidu meie rahvakild maakeral alles on.