Katkine sõrmus

Üks vahejuhtum segas kogu tänase kirjutise plaani. Nimelt astus kohvipausi ajal minu juurde üks tumedat verd kursuseõde ja ütles, et tunneb kahte eestlast, kellega ta koos Aafrikas missioonil oli. Tuli tunnistada oma üllatust, kuni äkki tekkisid silme ette Argo ja Indreku näod. Muidugi, nemad olid kunagi koos sealkandis missioonil, Indrekul pidi veel krokodill tagumikku hüppama. Edasi võttis meie jutt õige ootamatu pöörde, mulle näidati katki lõigatud kuldsõrmust. See olevat olnud selle kandjale hirmus hommik, kui ta Aafrika missioonil ärkas ja käsi oli millegipärast väga paistes, sõrmus muidugi igavesti sõrmes. Terve UNDAC team proovis seda kätte saada aga tulutult. Lõpuks oli Indrek avanud oma kõike sisaldava tööriistakohvri ja kirurgi täpsusega sõrmuse läbi lõiganud. Ja nagu näha, seda sõrmust ei oldud ära parandatud vaid hoitud sellisena mälestuseks heast inimesest. Õhtul sain asja Indrekule ka ära rääkida, kohe ei saanud teisiti.
Päev oli pikk aga mitte nii pikk, et õhtul ei oleks jooksma minna jõudnud. Esimese päeva põhjal on tegemist väga huvitava teemaga. Vaadates materjale, mida läbi töötasime ja töötama hakkame, siis tekib küll küsimus, et mis maailmalõpuks meid ette valmistatakse.