Vahelduvas tempos

Jätkasime sealt kus eile pooleli jäime. Meeskonna juht oli kahtlaselt reibas, külm vesi teeb imesid. Sellise õppuse formaadist tuleb arusaada. Oma iidsete kogemustega oskasin mängu lugeda ja tegime täpselt neid asju mida eeldati ja vaja. Ilmselgelt ei saanud kõik meeskonna liikmed aru, kui neile aktiivset tööd ei pakkunud ja keskendusin ainult kitsastele teemadele.
Võib olla oli see nende suhtes ebaaus aga tulemus kukkus välja hiilgav. Lõunaks oli kursus lõppenud ja meid visati tagasi Bristoli lennujaama. Selle lendamisega kohe on nii, et mingi hetk on 2 tundi aega ja teine hetk sõltub sinu koju saamine kiiretest jalgadest. Igaljuhul oli väga murettekitav näha, et Bristolist väljalend viibib ca 20 minutit. Brüsselis tuli aga läbida taaskord mõlemad terminalid, piiriületus ja turvakontroll. Arvuta mispidi tahad, ei jõua Tallinna lennu peale. Lõpuks, kui lennuk Brüsselis terminali kõrval seisma jäi oli järgmise tõusuni aega täpselt 40 minutit. Tuletasin juba meelde, kus on rongijaam ja millisesse hotelli elama võiks minna, kui äkki ütles lennuki kapten, et palun istuge kõik uuesti oma kohtadele ja laske läbi reisijad, kes lendavad Viini ja Tallinnasse. Kõik istusid maha ja püsti jäin ainult mina ja üks austerlane. Marssisime pilkude saatel lennuki uksest välja ja oh imet, seal seisis flaami naine koos autoga. Meid pandi taha istme peale ja kimati minema. Sõit viis hirmsa hooga läbi lennujaama ja peatus ühe kõrvalukse juures. Sealt sai otse piirikontrolli. Nüüd on Belgias üks naine, kellele võlgu jäin. Hetkega oli ka tuju parem, kuni turvakontrollini. Seal oli maailma pikim saba. Jälle hakkasid seierid kiiresti liikuma ja mina aeglaselt. Räsitud väljanägemisega jooksin oma väravasse ja jõudsin 5 minti enne lennuki liikuma hakkamist. Mida aga polnud, oli lennuk. Vana hea Estonian Air ei ole oma olemuselt muutunud, ikka väike hilinemine ja tuleb tunnistada, et seekord oli mul selle üle tõeliselt hea meel. Väga äkki tekkis uuesti aega, nii umbes 45 minutit.