Costa Concordia

Hommik algas saarel suure uduga, nähtavus oli tõesti nulli lähedane. Seepärast jäi nägemata ka kogu saare ilu. Kursus toimub saare tipus olevas vanas keskaegses kindluses. Sõit käis läbi väga paksu udu. Ei tea, kas Giglio on tõesti nii kõrge, või tuleb Itaalias taevas väga maad ligi - ka kindlus oli pilvedesse mähkunud. Pilt läks selgemaks, kui astusime selle kivihiiglase väravast sisse, selline tunne oli, et sisenesime muuseumisse. Tegemist oli muinasjutulise keskkonnaga. Vastupidiselt meie kandis leiduvatele kindlustele, oli see ülitihedalt täis ehitatud maju. Ei kujuta ette, kuidas sealsed elanikud oma kodud üles leiavad, tänavad olid ilma igasuguse arusaadava süsteemita ja ca 1 m laiad. Kursus ise toimus kõrgeimal tasandil, vanas võlvsaalis.
Tuleb tunnistada, et kursuse valikul, ei olnud ma eksinud. Tegemist on väga huvitava, arusaadava ja kahjuks ka unustuses oleva teemaga. Kemikaalid ja praht katastroofi piirkonnas. Silma jäi üks asi, prügilektor rääkis ainult katastroofi poolt tekitatud prahist, kuid tegelikult lisavad ka kõik aitajad oma panuse hädas oleva maa prügisse uputamisel. Kujutage näiteks ette, kui suur plastiku hunnik tekib 1000 plastpudelist, millega saadeti joogivett. 1000 pudelit on healjuhul tonn vette, mis aga pole sellises olukorras isegi mitte tuntav number. UNDAC kursuste lahutamatu osa on praktilised harjutused, nii ka seekord.
Meie ruumist avanes hinge kinni võttev vaade Costa Concordiale, ilus aga samas ka väga kurb vaatepilt. Õhtuks oli päike jälle omal kohal ja ei jäänudki muud üle, kui minna plätusid ostma. Veelkord meelde tuletus, et enne sõitu tuleb ära teha kodutöö ja mitte eeldada, et kõikjal on jahe suvi.