Paide-Türi Rahvajooks

Just sellise refrääniga laulu kuulsime eile R2-st, see tundus ja kõlas kuidagi eriti tobedalt siin kauges Pakistanis. Tänast päeva alustame UNICEF-i kontori vastuvõtmise vaimus. Neil tekkisid mingid probleemid oma senise kontori üürimisega. Loeme vabu magamiskabiine ja Enn üritab tööle saada veesoojendajat, sest hetkel soojendab vett ainult päike. Veega on siin üldse huvitavad lood, meil on laagris mahutid, kuhu igapäev puhastatud vett pumpame. Selle vee võtame ühest hiigelsuurest (45 000l) mahutist, mida omakorda täidame kohalikust veevõrgust. Vesi on siin hinnas ja alatasa kipuvad kohalikud seda veekraani kinni keerama, hoidmaks oma trassis survet. See kraan on aga laagrist parasjagu kaugel ja sinna marssimine ja kraani taasavamine on jube tüütu. Teinekord on nii, et avame kraani ja kui mahuti ja pumpade juurde jõuame on keegi selle juba kinni keeranud. Igaljuhul on siin tegemist kraaniga, mida meie ei sulge, ainult avame. UNICEF-i kontori telgid saabusid ja muidugi ei olnud neil kaasas tugivaiasid. Pool päeva nad üritasid neid leida aga tulemuseks on see, et vist homme need jõuavad ka kohale. Nüüd on meil UNICEF-i kortsus telk keset laagrit.
Taavi ja Romka pakivad asju, neil on homme koju minek. Meie Ennuga sellele veel ei mõtle. Natuke vara veel.