Ennu sünnipäev

Alustama peab kindlasti sellest, et eile vaatasime "Sõrmuste isandat", selle I osa. Kusagil poole filmi pealt tekkis meie seltskonda juba varasemast tuttav laagri valvur. Tuli ja teretas kättpidi ja siis jäi minu ja Ennu selja taha seisma ja filmi vaatama, hoides oma käsi sõbralikult meie õlgadel. Keelt ta muidugi ei oska aga ta suutis siiski esitada paar küsimust, stiilis - kes see on? Seletasin talle siis, et kes on pöialpoiss ja ork jne. Ma olen seda kõvasti ühe väikese 6 aastase poisi peal harjutada saanud ja loodetavasti tuli see hästi välja. Küsimusele - it is America, sai ta vastuse - no New Zeland. Asi muutus tõsiuskliku moslemi jaoks keeruliseks siis, kui järsku tekkis lahing orkide ja inimeste vahel. Teatavasti raiutakse seal üsna hoolega. Meie sõber vaatas tardunud näoga ekraani ja sihtis seda miskipärast nimetissõrmega. Filmi lõpp saabus tema jaoks siis, kui ta nägi kurjuse silma ja me lahti seletasime, mis see on. Ilmselt ta arvas, et nägi põrgut, sest minema ta läks. Kartsime, et äkki jooksis karjudes mägedesse aga kartused osutusid asjatuks, hommikul oli ta jälle täiesti olemas.
Öösel tuli jälle kõvasti vihma. Lisaks kõigele saime ka Geiriga teineteisest natuke valesti aru ja ta jäi veel Islamabadi, sest tema auto on siin. Lisaks omadele toimetamistele, oleme abiks ka WHO-le. Nad leidsid siin ühe kaevu, millest saab joogivett pumbata. Elus esimest korda nägin ma auto sisekummist tehtud ämbrit. Täna kogunesid Batagrami peatänavale mingid kohaliku poliitilise suuna esindajad ja lärmasid natuke. Päeval jäi õnneks vihm järgi.
Õhtul tähistasime Ennu sünnipäeva, kukkus välja selline väikese poisi sünnipäev tordi ja pepsiga. Laagri värk.