Koolitee

Algab liikumine Saksamaa poole. Minek on üle Kopenhageni ja Estonian Airi lennuga. Olen selle firmamärgiga lendamisest loobunud, sest nende usaldusväärsus on minu silmis kadunud. Pean aga olukorraga leppima, sest pileti ostsid mulle sakslased. Mineku põhjuseks on Euroopa Liidu Kodanikukaitse Mehhanismi poolt korraldatav 2. astme koolitus (OPM), kus peaksin saama teadmisi rahvusvahelise humanitaaroperatsioonide korralduse ja juhtimise poolelt. Koolitus toimub Neuhausenis THW Õppekeskuses. Olen seal ka varem olnud, nimelt sama teema esimesel astmel. Sellest ajast on ka väga head mälestused, sakslaste koolituse stiili poolelt.
Esimene asi, mida Tallinna lennujaamas nägin, oli teade, et mu lend on 2 tundi edasi lükatud. Tegin kiire arvutuse ja jÕudsin järeldusele, et veel jÕuan Stuttgarti lennu peale. Check-in ei jaganud minu optimismi ja arvas, et mul on targem pilet ära vahetada, sest ei ole kindel, et välja kuulutatud ajal lend toimub. Kell oli siis ca. 1130. Koheselt oli minu ja veel paljude reisijate vaenlane nr.1 Estonian Air. Seisin järjekorda, mis venis kiiresti väga pikaks. Eestile omaselt oli töökohti 3 aga töötajaid ainult üks. Estonian Air (toetudes oma kogemusele lennuplaanidega jamada) vÕtab tööle vist ainult flegmaatikuid, vÕi oli see tüdruk rahustite mÕju all. Tema liigutused olid nii aeglased, et tundsin end hulluks minevat. Nats kahju oli ka temast, sest kÕik sÕimasid ja süüdistasid teda, firma saamatuses. Inimestele öeldi, et lend lükkub edasi tehnilistel pÕhjustel. Loomulikult arvati, et jälle on lennuk katki. Tegelikule pÕhjusele sain aga jälile juhuslikult - Tallinna kohal olev udu. Palju Õnne Estonian Airi mainekujundale, varjake tÕde ja mÕelge, miks teid süüdistatakse. Andsin sellele tüdrukule andeks, küll aga peaks lennufirma midagi ette vÕtma valmisolekuga sellistele olukordadele reageerimisega. Pärast tundi seismist sain uue pileti, nüüd olen teel Frankfurti ja sealt Stuttgarti. Väljalennuga 1520. Saatsin koju ka Kirsti, kes seni vapralt mu asju oli valvanud ja läksin üle piiri. Helistasin ka Neuhausenisse ja teatasin, et saabun 1830, mitte 1620 nagu algselt plaanitud. Udu oli nats hajunud, kuid ometigi lükati ka see lend edasi, uus aeg 1600. Selge, kui jÕuan Frankfurti jääb väga vähe aega lennukit vahetada, leppisin ka mÕttega, et pagas jÕuab minust hiljem. Järsku tuli aga uus takistus. Üks naine reisis koos koeraga, kelle tÕuks oli dogi - suur nagu kurat. Koerad reisivad teatavasti puurides ja lennuki pagasiruumis. Probleem tekkis aga sellest, et koerapuur ei mahtunud lennukisse. Asja arutati ja minutid läksid. õhku sain 1630, Stuttgarti lennukile enam ei jõua. Maandumine Frankfurti oli kohutav, meeletu küljetuul raputas lennukit nii, et olin kindel, et alla see üritus kukub. Vedas, saime eluga alla ja sellisel ajal, et mulle tumdus, et jõuan ikkagi õigele lennukile. Imestan siiani, et oma kogemuse pealt alahindasin Fra lennujaama. Enne kui jõudsin piletivahetuse punkti, sain sõita rongiga, joosta inimtühjades koridorides, joosta inimestega täitunud koridorides ning saalides ja sõita eskalaatoritega. Kohale jõudes öeldi mulle, et see lennuk läks juba ära. Lufthansa on aga õnneks suur tegija ja mulle leiti uus lennuk, pidin ainult nõustuma 4 tunnilise ootamisega ja 10 EUR suuruse kupongiga, mille eest sain süüa osta. Helistasin ka koju ja andsin olukorrast ülevaate. Ehmatusega aga kuulsin, et mu Proua oli elanud hirmu all, kuna ta kuulis uudisejuppi Ruhnu saarel alla kukkunud lennukist. Loomulikult jooksid tal silme eest läbi kõik mustad stsenaariumid. Ega minusugusega kerge koos elada pole aga vaatamata sellele saan öelda, et "tagala" on mul tugev. Ilma selleta oleks palju asju võimatud ja teist moodi. Teise kõne tegin jällegi Neuhausenisse ja teatasin oma uue maandumisaja. Seejärel istusin esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse oma 10 EUR-i raiskama. Süües mõtlesin oma koti peale, mille asukohast polnud mingitki ettekujutust. Olen selle kotiga kõik oma EDRT teemalised reisid teinud: Islandile, Usbekistani, Armeeniasse, Pakistani, Poola jne., märkasin, et mõtlen nagu mingi sõbra peale. Süüdistasin selles mõttelennus maailma lennundust. 4 tundi venisid nagu tatt ninaotsast põrandani. Stuttgart lend hilines ka aga ainult pool tunnikest, see tundus viiv. Kui lennuväljabussiga lennuki juurde jõudsin, tundsin, et midagi on läinud väga valesti. Meid viidi Airbus 300-600 kõrvale, see on nii suur lennuk, et voiks vist otse USA-sse lennata - ega ometi sellesse päeva veel üks seiklus ei mahu? Lennuki sees oli 8 istet korvuti, kaks vahekäiku ja meeletult palju istmete ridu. Reisijaid aga seevastu kõigest ca. 10. Piloodi hääl kolas muinasjutuliselt, kui ütles, et läheme ikkagi selle hiidlinnuga Stuttgarti. Lend selles monstrumis kestis kõigest 20 min ja olingi Sruttgartis. Nüüd jäi veel ainult üks asi, loota, et kohtun oma kotiga. Rõõm oli lausa lapsik, kui nägin oma halli pampu mööda linti tulemas. Kell näitas selleks hetkeks 2230 LT, ca. 12 tundi seiklust oli lõppemas. THW buss viis mind ja ühte leedukat kiirelt koolimajja ja meie läksime veel kiiremini magama.