Internetikohvik

Hommik algas vara, törts enne 0600. Läksin kööki kokkasid otsima, et saada kätte "põllule" minevate inimeste toit. Köök oli nagu väljasurnud, ainuke elusolend tundus olevat nurgas tilkuv kohvimasin. Lõpuks ilmus kusagilt välja ka kokatädi, kes ütles, et toit läks välja eile õhtul. Keegi liikus minu ees. Esialgselt tundus, et tuleb sama tobe molutamise päev nagu eelmine, Sirts pidi minema kohe hommikul hindamistuurile aga järjekordselt ei mahtunud ICT mehed nimekirjadesse. Lars on silmnähtavalt nördinud ja välja sai ka öeldud mõte, mis endal ka peas keerleb. Liiga palju eri huvisid ühise asja ajamisel. Seda oli rõõm kuulda, sest hakkas tekkima tunne, et viga on minus ja et selline segadus tööde koordineerimisel peabki valitsema. Jätkasime oma igapäevatööd, milleks on interneti kohviku pidamine. Siin pole midagi rasket, lihtsalt vaata, et asjad töötaksid. Ühtäkki avastasid meie tehnilised võimalused Hollandi armee inimesed, paugust oli kogu unine rahu läinud ja maja rahvast täis. Pidime isegi püstitama lisa töökohti, et kõik õnnelikud oleksid. Lisaks sellele on ühel meie arvutil küljes raadiojaamade programmerimise juhe, sest oleme abivalmiduses raadioruumi meestele, kui peaks olema vajalik raadiojaamasid ringi programmeerida.
Kõik muutus kiiresti. Sirp sattus äkitse OSOCC-isse groove kasutamist valvama ja mina Larsiga arutlema teemal, kui läheksime Rootsi sidetehnikutega raadioantenni püstitama. Ei läinudki palju aega, kui startisime laagrist "katastroofipiirkonda" Eastlandi. See muidugi eeldas Sirbi lahkumist tähtsalt ametilt. Pärast mõningast otsimist leidsime üles SUB-OSOCC-i, kus valitses paras segadus, mis süvenes meie saabumisel. Keegi ei osanud meiega midagi peale hakata ja meid suunati taas tuttavale tegevusele - ootamisele. Tund läks lennates ja alustasime tagasisõitu. Teel avastasime, et meie auto liikumise loal puudus üks oluline allkiri ja tuli auto nina ümber keerata. Kurat. Allkirja saime kiiresti ja tagasisõit jätkus juba konvois, kokku neli valget maasturit. Keset koduteed sattusime "relvastatud rünnaku" ohvriks. Võttis vaid hetke, kui kogu seltskond oli näoli maas ja püssitorud kuklas. Väga hästi mängitud simulatsioon ja väga hästi vastumängitud lahendus. Õnneks jõudsime laagrisse täpselt õhtusöögi lõpuks. Lars oli tase, ootas meid laagri väravas ja tervitas kättpidi. Juhiga on meil ropult vedanud. Päris hea oli taas oma internetikohvikus istuda, panime sellele nimegi "Leonardo Juures". Nimi tuli sellest, et üks meie Soome kolleeg meenutab väga Leonardo Di Capriot. Olin selle hüüdnime juba unustanud aga Enn värskendas mu mälu. Rahu sai aga väga kiiresti otsa, kui meile saadeti ca. 15 ajakirjanikku, kes ootasid külmetades pressikonverentsi algust. Las "loomad" soojendavad ennast. Andku Kari meile andeks aga kohvik sai uue nime "Hullumaja Puhvet" - ristiisaks Sirps.