Tehas

Ülivarahommikune ärkamine Riias oli jube. Uue telefoni äratuskell võtab asja väga tõsiselt. Äratus ei alga mitte aegamööda, vaid helin on kohe sellise tugevusega, et tõstab voodist umbes 1 m kõrgusele. Nii võib vist ka südame seisma saada aga võib olla ka käima. Pärast ärkamist kohe rooli ja Liepaja poole. Tee oli igav, kuigi tuleb tunnistada, et Läti looduspilt on täitsa ilus. Teekond viis läbi Salduse linna, uhkusega hinges tundsin, et jõudsin Paide sõpruslinna. Omal ajal oli Paides isegi pood, mille nimeks "Saldus" ja mis paistis koduaknast.
Liepajasse jõudsime täpselt 0900 ja Läti politsei abiga leidsime üles isegi sealse tuukrikooli, kus pidi toimuma INTERSPIRO sukeldusaparaatide presentatsioon. Tuul oli mereääres nii kõva, et pintsakut õues selga ei saanud, see muutus hoobilt vineertahvliks. Pärast mõningast maadlust tekstiili ja loodusjõududega võis maailm näha Interfire teami mustades ülikondades - karm värk. Olime väga oodatud, sest oleme Interspirole väga head partnerid. Nimelt kasutab Eesti päästeteenistus pea 98% nende toodangut ja nüüd lisaks õnnestus meil ka "vallutada" Eesti Merevägi, paari kuu pärast on nende varustuses IS sukeldusaparaadid. Üritusel pakuti võimalust ka ise vee alla minna aga vot ei viitsinud. Lisaks laiskusele pole ka vist juba 5 aastat vee all käinud ja mis seal ikka löterdada.
Pärast lõunal suunduti uue tehase avamisele. Interspiro avas Liepajas oma suurima tootmishalli. Palju (igavaid) sõnavõtte ja teineteise kiitmist. Bankett oli arvestatavalt hea menüüga, meie aga ei saanud pikalt peatuda, sest Innaril oli minemas järgmisel hommikul kell 0600 lennuk Taani poole. 1500 alustasime koduteed ja õhtul 2200 olime tagasi tallinnas. Kokku tirts üle 1000 km autos istumise rõõmu.