Igor

Hotellis pakutav kohv oli paraku solk. Sõime hotellis aga kohvi jõime ühes väga ilusas tänavakohvikus. Vahtisime inimesi, õigemini naisi ja mis seal salata, tuli tunnistada, et Moldovas elavad kenad inimesed. Meie unise olemise katkestas telefonihelin, helistajaks Eesti aukonsul Moldovas. Tema nimi on Igor Gontsarjov. Üllatus oli suur, sest vana rääkis väga puhast eesti keelt. Tal oli väga suur huvi kaasa lüüa abi vastuvõtul piiril ja olla kõrval, kui abi üle antakse. Iseenesest on sellise asjamehe abi alati teretulnud. Leppisime kokku, et läheme pärastlõunal kõik koos Sveta juurde, sest öösel oli oodata koorma saabumist. Informeerisin asjast ka Jevgenit. Kokkulepitult kohtusimegi Svetlana kontoris, tegime viimased plaanid koorma maha laadimise asjus ja asusime Igori autoga teel piiripunkti. Saime endale eskordi, mida tegelikult väga vaja poleks olnud, Igori autol oli nimelt sinine number ja liikluseeskirjad meie kohta ei kehtinud. 2200 olime Rumeenia-Moldova piiril. Helistasime Toomasele ja saime teada, et ta hilineb 4-5 tundi. Mis seal ikka, istusime mingisse maanteebaari, sõime suppi ja jõime pudeli konjakit. Igor rääkis väga palju Moldovast ja siinsetest inimestest.