Repiiter

Support moodulite jõuk kogunes varahommikul. Eilse info põhjal pidid "ässad" välja minema vara. Plaane tehakse selleks, et need p...sse läheks, nii ka seekord. Kes jõi kauem kohvi, kes oli pesemas, ühesõnaga actioni algus venis 2 tundi. Jätkasin eilsest tuttavat teemat: repiiteri püstitamist. Meie team oli laias plaanis sama, ainult et Sirps asendus ühe mustaga UNICEF-ist. Saime omale hindaja sappa ja kaks Rootsi armee reservis olevat vanapapit eskordiks ette. Repiiteri antenn tahab saada võimalikult kõrget asukohta, siis on sellisel raadioside viisil väga suur effekt. Leidsime ühe vana vaatetorni, millelt avanes hingematvalt ilus vaade Norrale ja Rootsile. Side saime üles ja hindajalt kiita. Mulle tuli uuena tegelikult väga loogiline asi, isegi sidesüsteemide loomisel on vajalik taktika. Me näiteks unustasime staabist küsida, kui suurt ala meie repiiter katma peaks. Kuigi jah, kardan, et see küsimus poleks ka mingit mõistlikku vastust saanud. Vähemalt sellelt seltskonnalt mitte. Edasi läks kõik molutamise tähe all, mitte küll laagris aga ühes vahestaabis. Õppuse lõpp lähenes ja Taani kolleegid alustasid vaikselt selle kontoora tehnika kokku korjamist. Suurest igavusest aitasime neid, üldse sobisid eestlased taanlastega hästi. Õppus lõppes sama äkki nagu oli alanud. Järsku oli läbi ja kõik. Me korjasime oma kalli repiiteri ära ja liikusime tagasi oma baaslaagrisse. Teepeal oli peatus kommipoes, kuna 50% meie teamist olid rootslased ja rootslased armastavad väga magusat.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Triplex on väljunud oma algidee raamistikust, osalejaid oli liiga palju ja see nullis ära hästi toimiva katastroofijärgse hindamis- ja koordineerimistööd. Samas tuli aga lauale kätte reaalsus, mis juhtub siis, kui liiga palju organisatsioone asjal kallal on. KAOS! ... ja neid organisatsioone "põllul" jagub.
Õhtul oli pidulik õhtusöök kõigile osalejatele. Südaööks oldi laagris tagasi ja valmistumas hommikuseks ära sõiduks.