Rutiin

Ilmateade pidas paika, vihm lakkas ja hommikul hakkas päike tõusma. Saime oma masinavärgi päris hästi käima. Hästi oluline oli just see, et uuemad tegelased saaksid võimalikult palju tegevust. See on just oluline nendele, kes on väljas esmakordselt. Väga rumal mulje jääb, kui sõidad Eestist Hollandisse, paned korra kiivri pähe ja hakkad tagasi sõitma. Laagriperet ründasid lakkamatult inimesed, kes simuleerisid õnnetuse ohvreid. Kaitsesime oma territooriumi nagu jaksasime, ku enam ei jaksanud, tellisime aga märulimehi ja asjad lahenesid nagu nõiaväel. Pärastlõunal nägime hookus-pookust. Baaslaagrit külastasid simulatsioonina poliitikud, keda ründas taaskord vihane rahvamass. Politseinikud teostasid VIP evakuatsiooni kahe soomuki ja ühe sõiduautoga selliselt, et meist mitte keegi ei näinud, kuhu ja kuidas nad selle VIP-i peitsid. Mulje oli tõesti selline, et ta haihtus õhku. Väga proffid tegijad. Samal ajal toimetasid meie USAR rühmad rusudel. Päeva lõpus oli ametlik õhtusöök. Jamaks läks pärast sööki, sest õues oli temperatuur langenud, vaatasime auto termomeetrit, see näitas nelja miinuskraadi. Ees oli ootamas pikk ja külm öö.