Külmunud telklaager

Hommikul olin üks esimesi ärkajaid. Jalutasin ja mõtlesin, et ei suuda meenutada, kui mitmes laagris ma elanud olen. Seekord nägin midagi väga uut, kõik magamistelgid olid jääs. Kõik märgid näitasid, et tänasest päevast suurt asja ei tule. Pärast ametlikku õhtusööki, mis on alati märgilise tähendusega ürituse lõppemisest, ei ole võimalik keskenduda täie tõsidusega. Hommikusele koosolekule minnes selgus, et olime jõudnud natuke vara ja nii sattusime ootamise käigus jutule Hollandi militaarpolitsei ohvitser Martiniga. Väga intelligentne kuju oli. Saime teada, et nende üksusele on tänaseks planeeritud toidukonvoi turvamine. Mingit uut infot meile ei antud ja paluti valmis olla laagri võimalikuks evakuatsiooniks, mille põhjuseks tuumajaamast lekkiv radioloogilinepilv. Istusime ja ootasime, kõigil põgenemiskott käepärast. See on selline kott, kuhu pakitakse kõik eluksvajalik, juhuks kui peab lahkuma selliselt, et laager maha jääb. Evakuatsioon tuli, kõik meeskonnad pakiti autodele ja sõidutati mööda akadeemia territooriumit ringi. Vahepeal peatuti ja siis turvasid meid juba tuttavad märulimehed. Hakkas tundume, et meie olemegi see toidukolonn. Kui see nii oli, siis oli tegemist geniaalse lahendusega, kuidas panna kaks õppust ühte. Viimase asjana tekitasid politseinikud meile oma soomukitest piiratud ala, kus õppus ka lõppes. Oli aeg hakata asju pakkima, selleks jäi nats vähe aega, sest programm nägi veel ette teatud koosolekuid. Tehti kokkuvõtteid ja suruti kätt. Samal ajal hakkas meeskond suure bussiga liikuma kodu poole, me Jürkaga istusime koos logistikutega minibussi ja järgmised 2400 km ootas ees.