Kõndiv sidekeskus

Kella kuuene ärkamine ei olnud meeldiv. See tobe külm ei meelita kohe üldse voodist välja tulema. Kindlasti oli raskendavaks asjaoluks ka väike hirm päeva ees ja just sellest suunast, et õppus ei suuda meie meeskondadele rakendust leida. Mida tuleb öelda võitlejale, kes on teel olnud kolm päeva selleks, et laagris magada. Kell 0630 olime Adami ja Paveliga OSOCC-i ukse taga. Ei mingit liikumist - mida kogemuse põhjal teadsin juba eile õhtul. Meeskond sõi hommikust ja läks magama tagasi. Ootamine on kogu selle asja juures kõige raskem. Mul endal oli üks väga huvitav kohtumine Dave Dicksoniga, kellel on väga suur roll meie USAR meeskonna arendamisel. Ei tundnud teda kohe ära, sest talle oli vahepeal habe ette kasvanud. Sub-OSOCC meeskonna välja saatmine hakkas pahasti venima. Kogu jant oli selles, et neile ei suudetud leida transporti. Saadi üks Niva aga inimesi oli 10. Lõpuks panin meie bussi pakkumise UNDAC meeskonnale lauale. See tegi rõõmu kõigile. Bussi muidugi vaja ei läinud, sest Pavel nõidus kuskilt välja veel lisa autosid. Nelja tunniga olin saanud kaks meest töösse. Edasi läks elu kahes nahas nii meeskonna juhi kui ka sideohvitseri nahas. Kokku on mu taskutes kolm mobiiltelefoni ja kaks raadiojaama. Ülesande ootamise käigus sain Albrechtile edastada rõõmusõnumi - Mati oli Moldova pinnale tagasi jõudnud. Tundes OSOCC-i töömeetodit, siis ootasin sobivat momenti, et eestlastele tööots kätte võidelda. See hetk ei lasknud ennast kaua oodata. Kokku langes tegelikult kolm momenti: minu tutvus operatsiooni juhi Denisega, minu oskus rääkida nats vene keelt ja olla õigal ajal õiges kohas. Meeskond sai ülesande Ialoveni piirkonda. Tegelt on see hea, et USAR ja CBRN rühmad ühte kohta saadeti. Esiteks on neil julgem ja teiseks on lihtsam raporteid koostada:). Kell 1100 sain mõlemad rühmad laagrist välja. Edasi läks kogu päev rutiinselt. Kuna Pavel sõitis Adamiga minema, sain endale kaks rolli. Mu töövahenditeks olid kolm mobiiltelefoni, kaks raadiojaama ja arvuti.