Esmamulje on see, mis jääb

Õnneks ei tulnud Poolas kastet maha, muidu oleks magamiskotid olnud ligumärjad. Jätkasime teekonda läbi Poola. See osutus oodatust palju-palju aeglasemaks. Tempot hoidsid maas teineteisele järgnevad külad. Vahepeal oli mulje, et Poola ongi üks suur küla. Pärast pikka vaevliikumist saime Slovakkiasse. Piiril oli segadust teemaksudega aga pärast vene- ja viipekeele segu selgus, et targemaks me ei saanud. Huvitav kuidas pannakse piirile tööle inimene, kes ei räägi inglise keelt? Käiku läks viimane variant, küside tee ääres seisnud politseilt. Töötas. Slovakkiast mingit erilist mälestust ei jäänud. Järgmiseks tuli Ungari. Nüüd ma tean kes on Ungari – see on trellitatud putkas istuv tige, ülekaalus , umbkeelne ja tähtsusest pakatav naine. Suure surmaga saime sealt sumoteatrist tulema. Ungaris tekkis küsimus, kuidas nad koristavad päevalilli, sest nende põlde oli lõputult.
Rumeenia piiril läks kõik oodatust kiiremini. Väike hirm oli, et Schengeni ruumist lahkumine tekitab tõrkeid piiril aga see osutus asjatuks. Rumeenia poolele olime organiseerinud endale vastuvõtu kohaliku päästeteenistuse ohvitseri näol. Väga abivalmis kuju oli, saime vahetatud raha ja enda kolonnile ette vilkuritega eskordi. Rumeeniasse saabusime pimedas ja esialgseid muljeid ei tekkinud. Ööbimine oli taaskord kämpingus, jälle oli meil kasutada analoogne telk nagu Poolas aga nüüd koos seintega. Väljanägemiselt oli see täpselt nagu tsirkuse telk.