Mäed ja vilkurid

Rumeenia jättis endast parema mulje, kui arvasin. Veelkordne tõestus sellest, et kuuldu ei pruugi vastata tegelikkusele. Tõsi, tuleb tunnistada, et niipalju hobuseid tänavatel polnud ma enne näinud. Hobuvankritega veeti tõesti kõike ja kusjuures, neil on küljes isegi numbrimärgid. Teine moment, mis tuleks ära märkida on meie sõit mägedes. Kohalikud tuletõrjeohvitserid andsid meile nö. Otsetee juhised. See lõppes muidugi sellega, et ületasime Karpaadid ristisuunal . Tõusud ja langused olid ikka väga karmid. Tee lookles ussina mööda mägede seinu ja see võttis muidugi sõidutempo maha. Aga ilusad olid need mäed küll. Moldova piirile jõudsime õhtuks. Väike mure oli piiri ületuse pärast aga nii Rumeenia kui ka Moldova piirid läksid mängeldes. Moldovas oli muidugi oma osa ka hindajatel, kes vaatasid kuidas toimub NATO piiriületuse leping. Leuseni oli varasemast tuttav paik, see on seesama koht, kus kunagi meie humanitaarabi rekka Moldovasse tuli. Moldova pinnal võeti meid vilkurite vahele ja laagrisse jõudsime päris kiiresti. Laagrisse sisenemine oli klassikaline. Andsime ennast nö. Üles ja hakkasime tegelema majutumisega. Kõik läks kiiresti, vaatamata, et oli pime. Elame telklinnakus, 5 inimest telgis ja magama reformvooditel. Hästi palju oli tuttavaid ja väga palju oli teretamist ja jutustamist.