Ta lendab siiski...

Ei saa öelda, et polnud väikest hirmu, kui Air Balticuga lendama pidin minema. Viimase aja sündmuseid vaadates ei saanud päris kindel olla, kas nad ikka lendavad või mitte. Väga tobe oleks olnud seista hommikul 0430 lennujaamas ja lugeda tabloolt, et lend on tühistatud.
Õnneks kõik toimis ja tee Bristolisse võis alata. Unesegasena aga õnnelikuna, et sain startida esimese lennuga. Lennunduses pole ka miskit muutunud. Turvakontrollis võeti maha mees, kelle käsipagasis oli 2 kg juustu. Õnneks minu seljataga. Riiast ei ole mingeid mäestusi, küll aga Brüsselist. Seal oli nii saatana ilus ilm, et mõjusin klounina oma jopes. Brüsselist Bristolisse lendasin väikseima lennukiga, milles olen iial lennanud. See oli nagu sigarituub.
Kella keeramine tegi imet ja pärast kolme lennukiga lendamist näitas kell hommikul kell 1000 kui telikud Inglismaal maha saime. Olin selleksajaks juba 8 tundi ärkvel olnud. Inglastele omase korrektsusega olid valmistatud ka nimesildid, mida vastutulnud tuletõrjemees käes hoidis. Need olid värvilised ja lamineeritud. Minuga koos olid ka belglased, kellest ühega olime koos olnud Moldovas, see maailm on ja jääb väikeseks. OSOCC kursuse kohaks on seekord Avoni tuletõrje koolituskeskus. Tüüpiliselt kõikidele päästeala treeningkeskustele maailmas asub ka see väga totra koha peal – keste väga koledat industriaalpiirkonda. Tuba kuhu mind majutati on paar ruutmeetrit suur ja meenutab väga laeva kajutit või üksikkongi.
Aknast avaneb maailma koledaim vaade ja õues on väga kole ilm. Õnneks on mul kaasas sobivad riided. Kursus hakkas kell 1400 ja vana tuttava Jesperi eestvedamisel Oleme selles maailmas kõik tema koolitatud. Vaatamata minu üleõppimise sündroomile oli päev huvitav.
Teine huvitav asi oli see, et olen siin üks suurima välismissiooni kogemusega osaleja. Aeg on teinud oma töö. Jesperile omaselt läks päev väga pikaks ja lõpp oli ikka väga kõva võitlus pealetükkiva unega.