Mõõdupuu

Hommikusöögil lõi pildi klaariks. Sellepärast siin hommikuti nii hädiselt süüaksegi, et nad söövad õhtul hilja ja hirm palju. Ainumas, mille suutsin alla neelata oli kaks tassi kohvi. Kõht oli lihtsalt liiga täis. Tagasitee läks ilma suuremate viperusteta, kuni Orbatello raudteejaamani. Seal selgus, et täpselt keset päeva on rongide liikumises auk ja ei mina ega ka Sjaak ei jõuaks kõige parema tahtmisejuures ka lennuki peale. Seda tunnet, mis esimese hooga mind valdas, ei olnud väga ammu tundnud. Saatsin hädasignaali ka Lucale ja alustasime alternatiivide otsimist.  Olukord oli umbes selline, nagu seisaks Türi raudteejaamas ja otsiks rongile alternatiivi pääsemaks kiiresti Tallinna. See võib õnnestuda aga 1 juhul 100-st. Orbatellos ei ole ka vastupidiselt Türile, mitte ühtegi veresugulast, kes kindlasti öö enda juures laseks ära magada, nagu seda on Türil. Töötavaid lahendusi jäi sõelale ainult üks – võtta takso ja sõita see viimane 140 km sellega. Arve oli muidugi mõtlema panev aga vähemalt mõtlesin neid mõtteid Rooma Fiumicinio lennujaamas. Hinges oli ka teadmine, et edasi on juba kõik lihtne ja kindlas kõneviisis räägitav. Mõeldes sellele, et kodus saab olla kõigest 4 päeva, siis tekitas lausa hirmu mõte, et oleks pidanud musta stsenaariumi korral veel ühe päeva Itaalias veetma. Vaikselt andsin endale ka lubaduse, et uurin edaspidi põhjalikumalt kõikvõimalikke sõiduplaane. Terminalis üritasin Vanale Iiale väga spetsiaalseid kõrvaklappe leida aga ei õnnestunud. See poiste soovide värk on nagu mingi eemalolemise ja kasvamise võrdluse mõõdupuu. Koos vanusega muutuvad ka soovid. Üks, mis on aga kindlamast kindlam – Legode kasutamine kompensatsiooniks ei lõpe vist enne 2022 aastat. Muidugi, kui mul on niikaua üldse jaksu ja viitsimist ilmas ringi kolada.  Kogu päevale pani punkti pagas, mis kaduma läks.