Meil on mida õppida

Hommikul tänaval kõndides oli tugevalt tunda automootorite tossu ja kütusehaisu. Üks Moskva probleeme, õhureostus. Konverents lõppes pärastlõunal ringkäiguga akadeemias. See ajas mõtted sellele reale, kus olid küsimused meie endi õpikvalteedi kohta. Venelaste süviti minek ja analüüsi oskus on aukartustäratavad. Superhea oli näha ka seda, kuidas otsustele eelnes pärisanalüüs, mitte nagu mõnes teises riigis. Äralend oli meil Vnukovost, alustasime liikumist 4 h enne minekut ja ausaltöelda liiklusummikutes istudes, hakkas tunduma, et jääme maha. Teepeal arutasime teemal, kas tahaksime olla Moskva elanik, ühes mõõtmatus raudbetoonist kortermajas. Teine suur mõistatus oli see, et kuidas kogu seda kremplit siin juhitaks eja hallatakse. Näiteks see, et kellele helistab Moskva elanik, kui tal lõhkeb kodus veetoru.
Vnukovo lennujaama turvakontroll oli pettumus. Tähtsad mammid ei viitsinud oma tööd teha ja kõik käis liiga kiiresti. Alguses, sest edasine info ei teinud headmeelt. Tallinna lennu kohal vilkus punane hilinemist tähistav kiri. Aeg venis ja venis, osa ootajaid jõid ennast ka täis (mitte meie). Tekkis hirm, et kui lennuk läheb äkki järgmisel päeval, et kuidas siis meie viisa küsimu slahendatakse. Meil oli ühekordne viisa ja paberite järgi olime Venemaalt juba lahkunud. Asi lõppes õnnelikult, öösel kell kaks olin kodus.