Tbilisi

Hommikuks oli imeilus tuledes linn kuhugi kadunud. Asemele oli tekkinud tüüpiline selle piirkonna pealinn. Natuke räpane, nats lagunenud majad ja väga tihe liiklus, millest kostus pidevat signaalitamist. Otsustasin osaleda ka NATO õppuse konverentsil, tõsi küll ainult selleks, et Ted´iga oma koolituse plaan läbi vaadata. Tuli lipsuga päev, mis oli päris raske taluda, sest juba hommikul lõõskas päike väga kuumalt. Konverents läks nagu kopeeritult, kõik oli täpselt samamoodi nagu iga aasta. Ohumärk oli aga see, et lõunaks oli kõik ühelpool, kuigi plaani järgi pidi üritus kestma tööpäeva lõpuni. Loodan väga, et see ei ole signaal NATO õppuse formaadi väsimisest ja kvaliteedi langusest.
Äkki tekkinud vaba ajaga ei osanudki nagu midagi peale hakata, käisime Paveliga söömas ja lobisesime niisama. Kella kolmest oli mul veel üks niiigaksjuhuks kohtumine Ted´iga ja ühe poolakaga, kes töötab NATO heaks. See oli tõesti pigem niisama istumine ja ühe õlle joomine. Teised läksid Tbilisit avastama. Jutud räägitud, seadsin ka sammud linna poole. Päris kesklinn on hotellist kaugel aga ümbruskond andis Tbilisist päris hea ülevaate. Tegemist on kummalise seguga madalatest ja suht kehva olemisega majadest ning kõrgetest raudbetoontornidest. Kogu see segadik tekitas taas huvi pildistamise vastu. See üllatas mind ennast ka, et üheltmaalt tundus, et polegi enam midagi pildistada. Nüüd õnneks on see tunne kadunud. Väike pettumus oli loomaaed, just jõudsin ka sinna. Tegemist oli suht väikesele alale kokku surutud loomaaia ja lõbustuspargi seguga. Ei teagi mida rohkem vaatasin, loomi või karusselle. Need viimased olid täpselt sellise disainiga nagu vanal heal nõuka ajal, tekkis tunne, justkui oleks mingis lastefilmis, mida vanasti näidati pühapäeva hommikuti kell 1105.
Õhtusöögilt tulles jäin vihma kätte. See, mis taevast alla tuli oli ikka väga muljet avaldav. Otse pähe vett ei saanud, sest istusin siis veel lauas. Küll aga ei pääsenud tagasi hotelli, sest tänavad olid muutunud suurteks märatsevateks jõgedeks. Uskumatu vesi.