Suund Gruusiale

See sõit sai tegelikult alguse veebruaris, kui Genfis tuli jutuks INSARAG/UNDAC Awarenesse kursus ja selle korraldamine Gruusias. Jutu sees sai mainitud, et Gruusia on Eesti välispoliitiline suurhuvi. See info tekitas küsimuse, et kas oleksin nõus  kursusel lektorina osalema, toetamaks suurmeistrit Ted´i. Tuleb tunnistada, et sellisele pakkumisele ei saa ei öelda, olin nõus ja sinna see jäigi. Kuna nimetatud kursus toetab NATO iga-aastast suurõppust, siis vahepeal hakkas tunduma, et nad teevad selle kursuse ise ära. Kevadel aga saabus Genfist väga ametlik kiri, kus paluti Eestil keegi Teder lähetada juunis Gruusiasse, nii see asi siis reaalsuseks sai. Natuke häirib, et kogu krempel lõpeb vahetult jaanipäeval aga õnneks saab ikkagi õigeks ajaks kodumaile tagasi. Lend läks üle Kiievi ja eelmisest mälestusest sellest lennuväljast ei olnud mitte just parimad. Kes on unustanud, võib lugeda siitsamast teosest paari aasta tagust Kasahhis käiku. Ajast, mil sündis kangepoeg Kristjanmr. Ukrainas maandudes paugatas lennuki uksel vastu tappev kuumus, väidetavalt varjus 32 kraadi. Karm ilm jalgpalli jaoks. Terminali sisse astudes oli koheselt selge, et siin hakkavad asjad käima omasoodu. Esimese hooga ei leidnud üles transiidi check-in´i lauda. Lõpuks tuli üks laiguline appi ja näitas öökapist nats suuremat töökohta ja küsis mu pardakaarti. Selle pidin saama just samast lauast. Muidugi olin valel teel, pardakaardi pidi mulle andma tüdruk, kes istub kohe ümber nurga. Leidsin Ukraina nuku üles ja siis selgus, et olen vales terminalis. Tüdruk helistas kuhugi ja mind pandi ühe hulluksminemise äärel oleva prantslannaga MB Sprinterisse, laiguline tuli kaasa. Sõit teise terminali ei läinud pikalt. Uste taga ootas prantslannat ja mind ca 10 laigulist, piirivalvurit, teenistuskoer ja vabatahtlikud, kes teenindasid jalkakülalisi. Väga viisakalt paluti istuda ja oodata. Prantsuse kodanik hakkas viisa asju ajama ja ma vaatasin, kuidas kumminuiadega zonglööritakse. Vahepeal haukus koer ja naersid tüdrukud. Natuke nagu tsirkus meeleolu oli. Sellistes olukordades olen hakanud märkama endas toimuvat muutust. Kõik meeled aeglustuvad ja tekib imelik leplikus, sest närvitsemine sellistel puhkudel ei aita. Prantslanna seda muidugi ei teadnud. Pärast pooletunnist molutamist küsiti viisakalt vene keeles, et kuhu ma teel olen. Vastasin, vastus juhatas mind teisele korrusele, kus oli väike ootesaal ja transiit check-in. Järgmine Ukraina nuku hõikas juba eemalt, et kas olete Teder. Kui kuulis, et olen küll, siis oli lausa lust kuulata, et ta juba ammu ootas mind. Küsis veel, et kas buss hilines. Ei hakanud talle ütlema, et istusin pool tunnikest allkorrusel ja vaatasin teenistuskoera ja õhus keerlevaid kumminuiasid. Turvakontrollis leiti mu kotist kaks mineraalveepudelit. Küsimuse peale, kuhu sa lendad, vastasin, et Tbilisisse. Vastus oli huvitav, öeldi, et selle lennu pead ühe pudeliga vastu küll ja teine võeti ära. Olin pääsenud terminali, ootama oma lendu Gruusiasse. Sujuvalt läks, tegemist oli Gruusia enda kompaniiga, mis alguses nats hirmutas aga ei olnud häda midagi. Meenutusena lennunduse ajaloost mõjus toit. Täpselt selline, mida Euroopas enam ei näe ega saa. Kusjuures kõik oli tasuta. Tbilisis maandumine oli pehme j aterminal paistis uus. Pärast passikontrolli olid esimesed, keda nägin, mehed, kes mulle vastu olid tulnud. Ilmselgelt organitest, sest ühel jooksis juhe kõrva. Sõbralikud kujud olid, aitasid mul pagasit oodata ja viisid hotelli ära. Esmamulje Tbilisist oli ilus, väga värviline j atuledes linn. Stiililt selline, et keskus on kindlasti hoopis midagi muud, kui äärelinnad. Presidendi palee oli igatahes vapustav.