Paari tunnine uni aitas õige natuke, pärast hommikusööki magasin lõunani. Kuna esimene kellaaeg oli õhtul kell 1800, siis võtsin hotelli eest takso ja lasin ennast vana linna sõidutada. Päike küttis, mis kole. Taksojuht oli ütlemata õnnelik, et vene keelega hakkama saime. Vana uuris kohe, kuidas meil Eestis poliitiline olukord on, t aise oli sõjapõgenik Suhhumist. Tegelikult oli temagahuvitav jutustada, tsiteerida tasub ütelust veini kohta - punast tuleb juua vähe ja ettevaatikult, valget aga palju jaksad. Leppisime kokku, et jalutan 2 tundi ja siis viib t amu hotelli tagasi, isegi raha ei võtnud selle ühe otsa eest. Esimese hooga võtsin suuna vanale kindlusele, see oli kõrgel mäe otsas ja kõrvetava päikesega ei olnudki see teekond nii lihtne. Hobi ajaloohuvilisena sain tõelise elamuse. Müüridel ronides proovisin endale selga mõelda oma sõdalase varustuse ja ausaltöelda, ei saa aru, kuidas moodi ikkagi vanadel aegadel sõdu peeti ja kindluseid piirati. Ristisõdijad pidid olema ikka ütlemata kõvad kujud. Enne õhtust koosolekut jõudsin veel magada ja välibasseini ääres päevitada, elu tundus olevat nagu puhkekodus. Kell 1800 sai UNDAC meeskond hotelli fuajees kokku ja peab rõõmuga tõdema, et tundsin neist enamusi. Ted andis kiire ülevaate olukorrast Gruusias, sest siin kisub närviliseks, valimised on lähedal, siseminister vanglaskandaali pärast tagasi astunud (ja te lugesite õieti, siin ei ole ministrid tsemendiga toolide küljes nagu ühes teises väikeses riigis) ja tänavatel on olnud rahutusi. Loodame, et asjad ei lähe päris käest. Meie seas on ka heaoluühiskonna esindajaid, kelle jaoks Gruusia on maailmalõpus, kaheldi isegi selles, kas välja sööma minna. Hajutasime Tediga kahtlused ja sõime õhtust vanas tuttavas restoranis.
<< Home