Boryspil

Üle pika aja oli jantimist Tallinna lennujaama check-in´is, olin sattunud ühte järjekorda inimestega, kellel kõigil oli pagasiga probleeme. Kasutu tundub lisada, et kõik need inimesed olid minu ees. Turvakontroll oli seekord viisakas, mees kobas mu läbi ja pani ka ühtlasi särgi püksi - algas sõit Gruusiasse NATO õppusele, seekord UNDAC meeskonna koosseisus. Lend läks inimlikul ajal ehk siis keset päeva, muret tegi ainult see, et Ukrainas tuli lennukit oodata natuke rohkem kui 7 tundi. Kiievis ei olnud vahepeal palju muutunud. Ikka bussiga ühest terminalist teise, samad näod ja süsteemid. Ootamine läks vaevaliselt, olin kaasa võtnud lugemist kogu õppuse perioodiks, esimene raamat sai läbi esimese päevaga. Vahepeal isegi magasin pinkide peal, tundsin ennast vist korraks ka ukrainlasena. Lõpuks olin nii väsinud, et üks lisatund ootamist lennukisse tundus vaid hetkena. Edasi läks kõik nii nagu öistel lendudel, ihu on väsinud, magada ei saa sobiva asendi puudumisel ja just siis, kui oled tukastama jäänud aetakse üles ja pakutakse süüa. Maandumine öises Tbilisis oli pehme, kohalikud vastuvõtjad olid seekord juba enne passikontrolli, kahte neist teadsin juunikuisest käigust. Edasi läks juba klemmimise tähe all ja vene keeles. Ka nüüd ei pidanudjärjekorras seisma, inimesed lükati lihtsalt kõrvale ja mind juhatati mundrisse pandud miss Gruusia ette. Tempel käis pauguga passi ja kaasa anti väike pudel veini. Pagas ei läinud ka õnneks kaduma ja kell 0330 oli tuttavas Holiday Innis linade vahel, väsimus oli nii suur, et und ei tulnud. Jõin selle veini ikkagi ära.