Esmaspäev

Alates tänasest on meie meeskond väiksem, Olli läks koju. See rahvusvaheline elu on täis kohtumisi ja hüvasti jätte. Ühes aga oleme kindlad, iial ära ütle iial. Küll me kusagil jälle kohtume. Geir läks ka Islamabadi ja oleme Ennuga jälle kahekesi. Toimetasime oma asjad ja hakkasime kokku panema pumba süsteemi, peldikute mahutite puhastamiseks. Maa, kus meie laager asub on eraomand ja nüüd tuleb see tagastada. Loomulikult ei taha keegi endale mingit pasaladu. Idee selles, et mahutid tühjemaks tõmmata ja muda täis ajada. Pump on meil olemas, ainult voolik on puudu. Kohe meenus meie voolikuliin jõe ääres. Otsustasime sealt ühe vooliku võtta. Marssisime jõe äärde ja saime teada, et kogu voolikuliin on ära varastatud. Ots ringi ja laagrisse tagasi. Kasutasime väiksema diameetriga voolikuid ja nüüd on süsteem koos. Loodame, et ka töötab. See voolikliini vargus nagu väga ei häirinud, pigem tundus isegi loomulik. Ilmselt oleme omaks võtnud siinse mentaliteedi ja oleme muutumas samasugusteks. Päeval käisime ka pildistamas siinse ehituskultuuri näidiseid.
Nüüd on meil olemas hea pildimaterjal erinevate hoonetüüpide konstruktsioonidest. Seda infot on kindlasti hädasti vaja SAR rühma töös, sest see aitab paremini "mõista" varisenud hoone rususid. Kasutamiseks sobib see info suurel alal maakeral, sest selline ehiuskultuur on Kesk-Aasias väga levinud. Samuti esineb siin ka katastrofaalsete tagajärgedega maavärinaid, mis kutsuvad esile hoonete varinguid. SAR meeskondadele on siia teinekord asja. Õhtul helistas Geir ja kurtis, et oli WFP peakontoris natuke konflikti sattunud aga eks ta tuleb ise ja räägib. Põhjuseks oli WFP liigne bürokraatide armee, mis kutsub esile viivitusi arvete maksmises. Kõik tahavad seda paberit ju katsuda. Veoautodest ja kraanast veel niipalju, et vist homme tulevad. Meie igatahes ei usu hästi seda.