Jälle Allai

Mõni aeg tagasi saime info, kus paluti kõiki abiorganisatsioone suunata oma tähelepanu Kohistani piirkonnale. Tuttavama nimega Allai orgu. Tegemist on siiani väga problemaatilise piirkonnaga. Täna tuli jälle uus uudis, jätkuna siin toimunud pahandustele rahvusvaheliste abiorganisatsioonide naistöötajatega. Allai orgu on nüüdsest keelatud siseneda välismaa päritolu naistel ja jutul lõpp. Aita kuidas tahad. Meil sellest suurt muret pole, sest oleme mehed ja tegelikult sinna kanti pole ka asja. Jätkasime oma laagri pakkimist ja võime rõõmuga tõdeda, et kaks merekonteinerit on asju täis ja suletud. Täna selgus ka, et raadioruum jääb siia määramata ajaks, Geir lubas neile jätta osa laagrivalgustusest. Kõige suuremat rõõmu tundis sellest muidugi UNICEF, sest nende valguse mure sai kiire lahenduse.
Mitmel korral olen kirjutanud siinsetest lastest. Nad on siin väga uudishimulikud, lärmakad, nats räpased ja väikesed kantseldavad veel väiksemaid. Batagrami laste elu ei ole tegelikult lihtne, neil on väga vähe asju, millega mängida, pigem teevad nad kergemaid majapidamistöid. Seevastu Islamabadis on olemas mänguväljakud, jalgrattad ja kõik vajalikud asjad lastele. Ühtepidi on siinsetest lastest kahju aga samas ei tohi nendega ka suhelda ja hoidku veel millegi andmise eest. Neid tekib hetkega kümmekond ja kõik karjuvad ja küsivad midagi. Väga püüdlikult küsitakse inglise keeles, kuidas läheb ja mis on sinu nimi-100 korda järjest. Ja nad on väga visad, isegi tüütud. Kurb on see, et neid sureb siin palju juba enne viiendat eluaastat. Nad on lapsed, kellel on täiskasvanute mured, sest kuidas Sa vastad väikesele poisile, kellel käes tühi kanister ja kes elab tekkidest ja plekk-tahvlitest elamises, koos ema, isa ja veel 10-ne venna -õega, kes küsib -"onu millal me vett saame"? Talle tuleb öelda tõtt, varsti poiss ja panna oma liikumisele kiirust juurde. Ta on ju ikkagi laps ja loodab sinu abile.