Hum aap ke doost hein

Pool puhke päev. Ootame veoautosid, mis meie täis konteinerid ära viiks ja uued tühjad asemele tooks. Kasutasime võimalust ja tegime tiiru Batagrami vahel. Sattusime sinna halval ajal, täna oli siin visiidil NWFP (see on see osa Pakistanist, kus oleme) juht. Sellel alal elavad pushtud, sama rahvas asustab ka piiritaguseid Afganistaani alasid. Pakistanis peetakse neid üldiselt halvaks seltskonnaks. Mehed oma peredest ei hooli, arveid klaaritakse relvadega ja ollakse räpased. Naised on kaetud ja valitseb väga konservatiivne islam, Allai kuulub ka siia piirkonda. Inimeste pilkudes on midagi sellist, mis hirmutab: mingi segu salapärast, vihast ja kavalusest. Riietus on siin samuti teistsugune, võrreldes muu Pakistaniga. Mehed kannavad Talibani mütse, mida meie taburettideks kutsume. Bandiitidega on neil siin kindlasti tihedad sidemed, sest kokk Saeedi jutu järgi kannavad väga paljud mehed siin hõlma all relva. Nii mõnelgi õhtul on olnud kuulda laskmist. AK maksab kohalikul relvaturul ca. 100 USD. Batagrami taga kõrgub mägi, mida kutsutakse Mustaks Mäeks, seal ei kehti mingid seadused ja isegi armee ei julge sinna minna. Bandiitide kodu.
Vana haigla plats oli muudetud suureks auditooriumiks, mida valvasid püssimehed. Korraks käis mõte peast läbi, et äkki on vale aeg linna minna, sest üks turvareegel ütleb selgelt - väldi rahva kogunemisi. Ilmselt relvastatud meeste hulk rahustas meid ja kõndisime edasi. Kõndisime ringi ja ostsime endale mõningaid asju. Tagasiteel laagrisse nägime lähenevat vilkuritega autode kolonni. Boss saabus. Vaatasime mööda kihutavaid autosid, kui juhtauto äkki liiklusummikusse sattus, kogu kolonn jäi seisma ja otse meie kõrval.
Koheselt kargasid autodest välja hambuni relvastatud politseinikud ja tormasid olukorda lahendama.See aga kutsus esile inimeste, loodan, et uudishimu, millele järgnes meeletu tormamine tänaval. Hetkega olime ei kusagilt tekkinud rahvamassi vahetus läheduses. Taandusime mingi tünni taha ja hoidsime vaistlikult relvastatud politseinike lähedusse. Need olid tõelised killerid, ühe mehe T-särgi seljal oli kiri - NO FEAR. Lootsime nende tapjate abile, kui rahvamass peaks agressiivseks muutuma. Olukord ei olnud meil kiita.
Õnneks lahendati asi kiirelt ja sama äkki, nagu see rahvamass kogunes, valgus see ka laiali. Hiljem mõtlesin, et kus me eksisime ja kas üldse eksisime, sest sellist äkilist olukorra muutust poleks osanud iial aimata. Võib olla poleks pidanud üldse linna minema, aga siis oleks jälle kaotsi läinud hindamatu kogemus. Igaljuhul sai selgeks, et niisama tolgendamine ei ole hea mõte ja turvareeglid on paberile saanud kogemustest. Need ei ole kellegi väljamõeldis ja kuuluvad alati täitmisele.
Loo pealkiri tähendab urdu keeles: olen teie sõber. See soovitati meil kohe esimestel päevadel selgeks õppida ja kasutada juhul kui jääme rahvamassi kätte.