6 nädalat möödas

Pidime hommikul kl 0800 startima Mairasse, sealsesse IDP laagrisse. See ei ole meist kaugel, ca. 45 min. Momendil on seal püsti telklinnak, kus elab ca. 700 põgenikku. Maavärina järgselt loeti seal ca. 20 000 inimest. Põgenikega tegeleb ÜRO liinis organisatsioon, mis kannab lühendit UNHCR, nendega koos sinna läksimegi. Meie idee on saata sinna kõik oma laagri voodid, madratsid, tekid, padjad, magamiskotid, medikamendid ja toidu. Asjad, mis jäävad meil üle, sest neid tagasi ei viida. Väljasõiduga hilinesime muidugi 2 tundi, mis siinse asjaajamise juures on tavaline. Autos hakkasime aga arutama, et kui summeerida, kõik need tunnised hilinemised, siis saab kokku mitu aastat. Maailma parandamine võtab aega. Oleme Ennuga mõlemad mitmeid kordi kursustel IDP laagreid planeerinud ja organiseerinud, aga ainult paberil. Nüüd ootas meid ees reaalsus. See reaalsus oli karm, kvartalite kaupa kilest aedadesse püstitatud elamistelke, koolitelk lastele, haiglatelgid ja isegi mosheetelk. Laagri keskel oli nõupidamisteks mõeldud plats, mida kattis kile. Paradoksaalne on aga see, et see viletsusekants asub looduslikult maalilises Induse jõe orus, keset lummavaid vaateid. Võtsime seal laagri tähtsate meestega istet ja alustasime juttu. Külakostiks ostsime kaasa 150 kg riisi ja 50 kg suhkrut. Uurisime olukorda laagris ja sealt juba lahkunud inimeste käekäigust. Kokkuvõtteks võib öelda, et tohutu hulk inimesi lahkus sealt pärast talve aga nad ei ole suutnud oma eluasemeid korrastada ja suure tõenäosusega pöörduvad nad varsti laagrisse tagasi. Seejärel tehti meile laagris ringkäik. Kõikjal kiledest aiad, varjamas majapidamisi, uudishimulikud lapsed meid piilumas, väärikad mehed ringi liikumas jne. Elu nagu tavakülas aga tegemist on telklaagriga. Isegi väikesed poekesed on olemas. Valitsus maksab siinstele elanikle 3000 Rs kuus (ca 50 USD), võrdluseks pealinnaga, siis seal maksab 1 praad ca. 350 Rs. Ringkäigu ajal koorus meile lahti selle laagri tegelik traagika. Seal pole momendi elektrit, sest valitsus lõikas läbi juhtmed, kuna ümberkaudsed majapidamised varastasid laagrist voolu. Neil on olemas generaator aga seda ei saa käima panna, kuna diisli jaoks pole raha. Voolu puududes aga ei tööta veepump, see tähendab, et laagris pole ka vett. Seda võetakse Indusest. Haiglas kohtusime doktoriga, kes oli õppinud St. Peterburgis, temaga rääkisime kõikide imestuseks vene keeles. Haiglal oli kaks muret, voodeid pole ja medikamente pole, armee võttis kõik kaasa. Lubasime selle vea parandada. Häda ja viletsus. Neil inimestel, kes siin elavad ei ole maavärina järgselt mitte midagi alles ja nüüd veel selline olukord. Tegelik tragöödia on aga hoopis mujal. Nimelt tahab Pakistani valitsus näidata maailmale, et maavärina järgne olukord on lahendatud ja laagri hoopis sulgeda. Kuhu kurat need inimsed küll minema peavad? See pole veel kõik, ka ÜRO arvab, et miks mitte lõpetada!!! Kolmas hoop tabas laagrit juba läbi vana tuttava loo. Nüüdseks on see naistöötajate asi jõudnud niikaugele, et tahetakse minema saata ka kohalikud organisatsioonide töötajad ja selle laagri eksistentsi eest seisab just nimelt naisterahvas, kes esindab UNHCR-d. Laagrielanikud aga ei taha sellest kuuldagi, sest nad on aru saanud, et tänu Shaistale see laager üldse veel alles ongi. Istusime uuesti nõupidamiste laua taha, sest Geir tahab saata karmi raporti ÜRO peakontorisse Islamabadis, et tõestada selle laagri püsima jäämise vajadust ja Shaista juhtimise all. Meile pakuti ka teed ja kohe kerkis silme ette Indus. Samas hakati ka jaotama meie toodud riisi ja suhkrut. See käis nimekirja alusel ja väga võrdse mõõduga. Taipasime, et kui vähe tegelikult sellest kasu on. Jagamine kutsus kokku suure hulga inimesi ja vahepeal läks päris lärmakaks, meie istusime ja vahtisime, teetassid käes. Jõime seda teed väga vales kohas aga minna polnud ka kuhugi, olime seal koos tähtsate meestega. Neil inimestel pole tõesti mitte midagi ja see kilo riisi oli neile eluliselt vajalik. See hetk oleks tassinud kõikide supermarketite riisiriiulid siia. Olukord muutus aga veelgi jaburamaks, sest meile hakati katma lõunasööki. Lõunasöök keset ei midagit. Meile valmistati rikkalik ja väga maitsev lõuna aga süüa keset laagri platsi, ümberringi vaatamas väikesed kõhnad lapsed, see on kohutav tunne. Pärast söömist tekkis meie ümber koosolek, kus esitati oma nõudmiseid, et laager ikka püsima jääks. Geir märkis need kõik üles ja lubas raportisse panna. Need inimesed on meeleheitel, nad on nõus loobuma kõigest aga mitte Shaistast. Kas või vägivallani välja. Lärmati, hääletati ja plaksutati, meie ümber oli ca. 70 meest. Lubasime veelkord saata neile abi ja lahkusime kangelastena. Autos küsisin meie autojuhi, Zia käest selle lõuna kohta. Ei tahtnud nagu uskuda, et see on siin iga päev selline. Zia on väga intelligentne tegelane, täiesti erinev kuju teistest, tema juttu tasub uskuda. Vastus oli lihtne, see tehti ekstra meie jaoks, saime tunda siinsete inimeste külalislahkust. Nähtust mida ei saa kirjeldada ja mida meil ei ole. Tagasiteel olime väsinud ja mõtlikud. Tegime lühikese peatuse ühe relvamüüja juures vahtisime relvi. Neid võib osta igaüks ja pumppüss maksab ka ca. 100 USD.