Staariga liftis

Äratus ja ärkamine oli jube. Lennukis löödi tuled põlema ja öeldi tere hommikust. Kohe maandume Jerevanis. Telikud puutusid maad ca. 0400 AM. Võrreldes eelmise korraga oldi vahepeal valmis saadud uue terminaliga. Täitsa ilus teine. Maale saamine oli aga totter. Kõigepealt suundus inimmass viisa järjekorda. Leti äärest suunati kõiksemees valuutavahetusse, sest viisa maksab 15000 drami ja maksta saab ainult sularahas. Rahavahetuse järjekorrast uuesti viisa järjekorda ja oligi asi korras. Piirivalvuriga leidsime ruttu ühise keele ja natukene venekeelt rääkiv eestlane saab tunduvalt kiiremini riiki kui näiteks venekeelt mitteoskav soomlane või sakslane. Hotelli jõudsime 0600, rampväsinuna ja ainult ühe sooviga - magada. Hotelliks oli Marriott. Sellega oli algusest peale üks veider lugu. Esialgselt paigutati kogu rahvusvaheline seltskond hotelli, mille nimeks Congress. Siis tuli järsku m@il, et Armeenia tahab meile parimat majutust ja teid on tõstetud Marriott hotelli, lubadusega, et toa hind jääb samaks. Aimasin juba Eestis, et mingi konks peab selles liigutuses olema, Armeenia ikkagi ju. Check-in´i letitagant lippasime kiirelt paariks tunniks magama, et jõuda enne EXCON koosolekut ka linnas väike ring teha. 3 tundi und on selleks ilmselt vähe, et reibas olla aga mis teha. Jõudsime täpselt enne hommikusöögi lõppu veel sööma. Naljakas oli see, et magama saime vahetult enne hommikusöögi algust. Hommikusöögi lauas nägime ka esimest rahalõksu - hommikusöök maksis ca. 30 USD. Hõissa Marriott!!!
Jalutuskäik Jerevanis oli täis äratundmisrõõmu paikadest, kus korra oldud. Võrreldes varasemaga oli väga palju uusi hooneid püsti löödud. Kontrast vanade majade ja uute vahel oli ikka väga suur. Keset linna seisis ka seest täiesti tühjaks põlenud ministeeriumi hoone, justiits, kui ma õieti aru sain. Kolasime ka ilmselt kõiki ÜRO turvareeglleid rikkudes agulis aga mis seal ikka karta, kes ikka torgib kahte eestlast, kes oskavad veits vene keelt. Ikkagi endised liiduvabariigid. Vaesus oli karjuv ja sealsamas karjus ka rikkus. Paar maja edasi. Kõike seda vaatas ja vaatab Türgi poolelt Ararat (kohalikus keeles Masis), mägi mille tippu Noa laev kinni jäi. Mägi mille armeenlased kaotasid Türgile ja mida nad omaks peavad. Türklasi ei salli nad silmaotsaski.
1400 algas õppuse korraldusgrupi koosolek, sellesse kulub ameeriklasi, eestlasi, hollandlasi, soomlane, inglane ja islandlanna. INSARAG sekretariaati esindas Winston Chang (Singapurist).Jagasime rollid ja kõik alustasid ettevalmistusi oma rolliks. Õppuse formaat on iseenesest õige huvitav. Läbi mängitakse terve USAR missioni tsükkel, trikk on selles, et kohal ei ole mitte täismeeskonnad vaid nende esindajad. Kogu rusude maailm mängitakse ette suurtel fotodel. Ainukene reaalne koht, kus ka harjutus algab on lennujaam. See jäigi minu ja Brendoni vastutusalasse. Ei tule eriti raske õppus.
Tagasi hotelli jõudes sattusime Pekkaga huvitavasse seltskonda. Juba hommikust saati oli selge, et inimesed, kes siin elavad ei mõtle nagu meie ja hindavad muid asju. Üheks huvitavaks nähtuseks oli armeenlaste hobi elada hotellis. Nad lihtsalt naudivad elu Marriotis, elavad siin peredega, naudivad kauakestvaid hommikusööke, sõidavad liftiga üksteisele külla eri korrustele jne. Huvitav trend, osadele inimestele on elu hotellis nagu natuke karistus. Üheks läbivaks sümboliks kogu selles veidruses on lift. Neid oli meie hotelliosas 2, millest 1 tavaliselt ei töötanud. See üks töötav oli aga rajult üle koormatud ja selle ootamine võttis kaua aega. Marssisime Pekkaga lifti juurde ja seal ootas paras kamp inimesi. Hetke pärast avanesid lifti uksed ja kaks ootajatest astus sisse, ülejäänud jäid lollide nägudega lehvitama. Vilunud hotelli elanikena trügisime ennast läbi saatjate ja hüppasime lifti. Meie suureks üllatuseks jäimegi sinna viiekesi: Pekka, mina, tibi, kohalik superstaar ja turvamees. Ilmselgelt olime trüginud keelatud territooriumile, samas ega välismaalastele halvasti juleta öelda. Sõitsime siis selles huvitavas seltskonnas huvitava tempoga. Häda selles, et kogu hotelli elanikkond käis teineteisel tubades külas ja üritas seda teha liftiga. Kuna tarbijaid oli palju päädis see sellega, et lift peatus igal korrusel ja igal korrusel ei lasknud turvamees kedagi sinna sisse. VIP-ide värk, kuigi VIP ise oli jube närviline.
Õhtul oli ametlik õhtusöök, kus nägi igasugu tuttavat rahvast. Per-Anders Rootsist oli kohal ja Colin Lõuna-Aafrikast.