Kuumlõikus

Peamine probleem hommikul ärgates oli see, kuidas pääseda hotellist Fort Widleysse. Vanasse heasse treeningu kohta, kus täna pidi algama Eesti päästeteenistuse jaoks ajalooline moment, esimene eestlane osaleb metallkonstruktsioonide lõikamise õpitoas. Seda tobedam tundus, et nii suur asi minu jaoks ja nüüd pole transporti. Pete oli eelmisel õhtul öelnud, et küll keegi sind peale võtab. Probleem leidis kiire lahenduse, kui fuajeesse ilmusid ameeriklased, riikide vaheline sõprus oli loodud ja mul jänkide rendiautos koht olema – kuni nädala lõpuni. Kuna nende auto oli igasugu kola täis, siis istusin seekord veel ühe inglase autosse, sellesse, mis pidi ameeriklastele teed näitama. Selgus, et olin istunud tänase päeva juhendaja kõrvale. Hea algus.
Fort Widleys oli ütlemata hea tagasi olla. Esiteks on see väga ilus koht ja teiseks on siin kõik võimalused USAR väljaõppeks. See annab nagu mingi kvaliteedi märgi. Eriti kui veel on tegemist nii uue asjaga nagu kuumlõikus. Täpsemalt tähendab see seda, et põletisse segatakse kokku põlev bensiin ja hapnik. Tekkinud leegiga on võimalik lõigata metalle ja varisenud hooned on täis metallkonstruktsioone. Inglastele omaselt oli õppepäev perfektselt ettevalmistatud ja kestis kogu päeva, ilma igasuguse allahindluseta. Igaljuhul võin öelda, et olen eilsest märksa targem, kohe väga palju targem. Alates lõikamisel vajaminevast varustusest kuni taktikaliste erilahendusteni välja. Meie grupp oli ainult seitse inimest ja nii jõudsin instruktorid meie kõikideni.
Enne äratulekut tellis Keith meile ekskursiooni Fort Widley kasemattidesse ja bastionitesse. Selle viis meile läbi vanem härrasmees, kes oli pealaest jalatallani britt: ruuduline süni, kampsun, pruunid viigipüksid jne. Väga huvitav ringkäik oli aga vahepeal tekkis tunne, et oleme koos giidiga sinna maa-alla eksinud. Juttu jätkus nii kauaks, et Keith sekkus asjasse otsustavalt ja palus väga homme tuuri jätkata, sest väliskülalised Eestist ja USA-st on väga väsinud ja tahavad puhkama minna. Tal oli õigus.