Lõpuks Hollandis kohal

Hommikune ärkamine oli ok! Arvan, et kõik said piisavalt magada. Õhus oli tunda mõningast ärevust, sest lõpuks hakkas paistma eesmärk, milleks sai see neetult pikk sõit ette võetud. EL õppusele omaselt oli ka siin omad imelikud asjad, näiteks oli kõikidele rahvusvahelistele meeskondadele ette antud kellaajad, millal tuleb RDC-st läbi minna. Meie pidime kohal olema vist 1000, kahjuks jõudsime liiga vara. Kristjan luureohvitserina asus kohe tegudele ja varsti olimegi ülimalt askeetlikus RDC-s ümber laua. Asi oli lihtne, sest katastroofi infot jagas vana tuttav Ronald, kellega olime koos ka Kasahhimaal. Edasi toimus tankimine ja sõit motopolitsei eskordiga laagripaika, mis asus teiselpool Hollandit, Bergenis. Märkimisväärne oli politseinike töö liikluse sulgemisel ja meie konvoi vedamisel, tegemist oli tõeliste proffidega. Bergen oli Alkmaari lähistel ja baaslaager asus sõjaväeosa territooriumil. Olime esimene välismaine meeskond, kes saabus. Koheselt ümbritses meid vaatlejate/hindajate hordid, kes esitasid igasugu "asjalikke" küsimusi. Nende hulgas ka Ralf, kelle magistritöös EDRT teatavat rolli etendas. Teda oli küll rõõm näha. Baaslaagri ülem oli ka tuttav, Tiny, kellega olin kunagi koos Rootsis ühel kursusel. Asjade ajamine on sellistel puhkudel väga lihtne. Saime oma platsi kätte ja meeskond alustas telkide püstitamist. Seekord magasime suurtes meeskonnatelkides, sest meie luureandmed ütlesid, et laager tuleb asfalt-betoon platsile, nii oligi. Väikeseid kuppeltelke poleks lihtsalt võimalik olnud püstitada.
Õhtul käisime Kristjaniga TL koosolekul EU koordineerimismeeskonna juures. Koosolekust ja info jagamisest ei olnud haisugi, saime hoopis hulga presentatsioone Hollandi tsiviilkaitse süsteemist. Asi hakkas kohe väga kahtlane tunduma, kui saime teada, et klassikalist katastroofijärgset juhtimis- ja koordineerimissüsteemi ei loodagi. Põhjenduseks toodi, et oleme Euroopa Liidus ja siin ollakse nagu ükspere, mingit välismaalaste värki ei ole. Aimasin halba ja kaost homme ja ülehomme.
Õhtul põles läbi meie raadijaamade akudelaadija. Olime hetkega ilma sideta. Õnneks leidsid Innar ja Ott mingid raadiamatöörid, kes lubasid asja parandada.