Palju tuttavaid nägusid

Hommikuks oli vihm lakanud ja sain teha oma hommikuse ringi. Hotell seisab täpselt Reini kaldal, see on suur, võimas ja ilus jõgi. Alustasime vaatlejate koosolekuga, sest seda ametit hakkan seekord pidama. Vaatlejaid on kokku seitse, kellest varasemast tean nelja. Meie boss on Arjan, kellega töötasin koos näiteks Šveitsis. Ülesanded jagatud liikusime harjutuspaika. Seal hakkas asi venima, sõime ja lurpisime päikese käes vedeledes kohvi, mida saime Saloon Maavärinast. Sakslased olid taaskord ettevalmistanud perfektse harjutuskoha. Tegemist on hoonete rusudega, mis moodustavad tänavad, sel korral on hitiks rusudele langetatud puud. Saagimist tuleb ilmselt palju.
Oma esimesele objektile sain alles 1600. Tegemist oli analoogse harjutusega, mida tegime kevadel Armeenias. Seintele riputatakse hulk pilte kokku kukkunud majadest ja luurerühm peab nähtu põhjal koostama prioriteetide plaani. Kahtlane oli muidugi sellise elemendi lisamine harjutusse, kus oli olemas reaalne rusuväli.
Kui alguses ei saanud vedama, siis pärast ei saanud pidama. Oma sündmuskohalt sõitsin otse koos Arnoga meeskondade baaslaagrisse. Olime saanud endale uue ülesande. Lisaks vaatleja tööle muutusime ÜRO töötajateks, kes pidid üle võtma THW meeskonnalt rahvusvahelise abi koordineerimise ülesande. See nõudis kehastumist aga Arno on selle ala prohv ja kõik läks hästi. Imestama pani THW meeskonna juhi käitumine, sest ta jättis oma luureohvitseri meiega klaarima ja ise liikus sujuvalt minema. Niipalju siis vastutusest. Mäletan sama meeskonnajuhti ka THW IEC ajast, seal sai ta täpselt sama asja eest kriitikat. Õhtuks läks „mäng” käima ja mind lükati vara hotelli, sest start tuleb hommikul väga vara.
Teenurk: sakslased on hullud piparmündi tee järgi ja inglased ei saa sellest aru, nemad tahavad musta teed.