Saksamaa

Lähen Saksamaa-Hollandi EU-USAR ühisprojekti viimasele üritusele. Toimub õppus, mis peaks toimuma sellises kohas, millel nimeks Wesel. Lend läheb üle Riia Düsseldorfi, olen oma viimaseaja elustiiliga muutunud AirBalticu ja SAS-i hinnatud kliendiks. Üksi reisides hakkad tahesttahtmata iseendaga rääkima, avastasingi ennast arutlemas teemal miks peaksid inimesed lendama Riiast Düsseldorfi. Lootsin, et lennuk on tühi ja tuleb mugav lend. Uskumatu, kui paljud inimesed just seda liini kasutavad, lennukis polnud ühtegi vaba kohta. Teine kummaline üllatus oli Düsseldorfi lennuväli. Ma ei kujuta ette kuhu see lennuk maandus aga ruleerimine parkimiskoha juurde võttis ca. 15 minutit pluss teine samapalju bussiga terminali. Uskumatu aeg.
Saksamaal tuli ropult vihma, Rabea, kes mulle vastu tuli, nägi roolis tõsist vaeva, et ühes tükis hotelli jõuda, kõik läks õnneks hästi ja mul oli sees omapärane õnnetunne, sest kusagil oli veel halvem ilm, kui Eestis.
Hotellis sai tõeks fakt, et tunnen tõesti paljusid tegelasi Saksamaalt, Hollandist ja Inglismaalt. Ca. 20-st näost teadsin varasemast 17, see maailm on väga väike, kes viitsib ennast tappa rahvusvaheliste päästetöödega. Veider on see, et olen viimase kuu jooksul kohtunud rohkem mõnede kamraadidega maailmast, kui sõpradega Eestis. See on tegelikult väga väga halb. Olen selles maailmas mingile kummalisele tasemele jõudnud ja see tase pole just kõige madalam. See peegeldus hotellitoas, kuhu mind majutati, tegemist oli väga suure ja luksusliku sviidiga. Käisin isegi ukse pealt toa numbrit kontrollimas, et ega ma äkki midagi segi ei ajanud. Kõik klappis, ukse peal oli 107 ja võtme peal oli 107.