Pakistan

Pärast naäalast standby olukorda Pakistani suunal läks äkki kole kiireks. Eilse päeva õhtul tulid lennukipiletid ja hommikul kell 0615 läks lennuk Brüsseli poole teele. Olin ennast andnud üles, kui MIC-ist uuriti, et kas oleks Pakistani minejaid.
Seekordsesse EL hindamis- ja koordineerimismeeskonda valiti Luca(Itaaliast), Vesa(Soomest), Bernd (Austriast), Nicolas (Belgiast) ja Gert (Eestist). MIC esindaja oli Antonin. Vesaga sain kokku juba Soomes, teda tean ja tunnen juba aastaid. Tempo oli kiire sellepärast, et pidime saama Pakistani saatkonnast viisad ja see asutus töötab seal päeval väga lühikest aega. Õnneks läks kõik ilusti.
MIC-i kontoris anti meile ülevaade eesootavast ja ega see pilt ilus ei ole. Lühidalt:
- üleujutuste tagajärjel vajab Pakistanis otsest abi ca. 20 milj inimest,
- prognoosi järgi tuleb 10 milj. lisaks,
- tulvaveed liiguvad läbi riigi Induse delta suunas, mis tähendab, et katastroof areneb pidevalt edasi,
- maailm on aidanud aga mitte piisavalt,
- Pakistan on ise oma suhtumisega natuke pahameelt tekitanud,
- turvarisk on väga kõrge,
- on ramadan,
- jne.
Päeva esimene pool ei teinud me midagi tarka, leidsime aega isegi poes käia, sest tuleb tunnistada, et unustasime nii mõndagi kiiruga kotti pakkides maha. Peab minema algkursusele.
Vahepeal kiskus ka totraks, lavastasime kaks koosolekut ainult meedia jaoks. Missioonile oli kleepunud suur poliitiline plekk.
Kell 1800 oli tõeline koosolek, kus andis toimunust ülevaate ECHO ja tuleb tunnistada, et see sisaldas endas ootamatuseid. Tundus, et olen oma asjadega jõudnud uuele tasandile. Antonin rääkis meiega läbi telefoni, sest ta oli juba Islamabadis. Tema info tuli kohapealt ja see oli täis muret turvalisuse pärast. Peamine sõnum oli see, et kui kasutada logosid ja tunnusmärke, oled märklaud. Seda ka otseses mõttes. Kohati jäi ka mulje, et abiandjad ei ole väga teretulnud. Teretulemast rahvusvahelise abiandmise maailma.
Ööbisime lennujaama hotellis, otse terminali vastas.