Mimikri

Hommikud on minu. Vaatamata kaugele ja võõrale riigile tundus, et hommikune ring tuleb teha. Alma-Ata ärkab hilja, võrreldes meiega. Kõndisin päris pika maa hotellist parki, mis oli rajatud sõdades hukkunud kasahhide mälestuseks. Need sõjad olid II maailmasõda ja Vene-Afganistan, seda hiiglaslikku kompleksi vaadates ei tekkinud üldse ka kahtlust, kuidas suhtuksid kohalikud meie teooriasse neist sõdadest. Tagasitee hotelli osutus rängaks, nimelt minna oli kerge, kuna tee viis mäest alla, nüüd tuli aga ette võtta paari kildi pikkune tõus. Ilm tõotas tulla väga kuum.
Tööpäev algas sellega, et sulandusime Kristjaniga korralduslikesse töörühmadesse, kumbki vastavalt oma tasemele, Kristjan peakorraldus ja mina kivide lõhkumine. Minu töörühma kuulusid Alexander Saksamaalt, Hovhannes Armeeniast, Lars Rootsist ja siis veel üks türklane ja aser, nende nimed ei jäänud meelde. Lisaks anti meile üks kohalik tõlk ja päästemees, kes oli nö. avatud küsimustele. Huvitav on see, et tõlgid kipuvad selles regioonis olema eranditult noored naisterahvad. Küsisime aga tehnilisi küsimusi harjutusväljaku kohta ja panime kokku USAR meeskondade õppuse stsenaariumit. Tuleb tunnistada, et minu vene keel sai jällegi kõva praktika, aina rohkem avastan ennast mõttelt, et peaks minema vene keele kursusele. Meie nimede taha muide tehtigi märge, et suhtlevad vajadusel vene keeles. Hõissa NATO!
Päeva teiseks pooleks oli töö valmis ja avanes võimalus kohalikku elu vaadata. Esimene, mis silma hakkas oli see, et kasahhid on ehitanud väga kõrgete ja koledate kivist elumajade esimesed korrused väga ilusaks. Kui olla maja kõrval, siis jääb mulje, et oled väga ilusa hoone kõrval, piisab aga paarist meetrist ja pilgust üles, kui tunned kontrasti hoopi ajudes. Turg jättis kustumatu mälestuse, jubedumalt suur ja kaupa täis monstrum. Lihaletid haisesid võikalt aga nad haisesid ka enne ja haisevad pärast. Millegi pärast ostsime turult kumbki ühe kohaliku õlle ja saia. Tuiasime sellesse sõjaparki neid maitsma. Enesele ootamatult olime teinud väga traditsionaalse ostu. Kõik pargipingid olid täis kohalikke, kes jõid õlut ja sõid saia peale. Läbi raskuste leidsime ühe vaba poolpingi ja istusime sööma, jooma ja kuulama punaarmee laule, mida memoriaali kõlaritest mängiti. Muide, igavese tule juures käiakse üksteist pildistamas.
Hotelli kõrval oli supermarket (jällegi elumaja esimene korrus), millest ostsin pudeli cocat. Kristjani terav silm avastas samal ajal midagi väga ahvatlevat - kumõssi tünni. Kumõss on teatavasti kohalik alkoholi sisaldav jook e. kääritatud hobusepiim. Tuli maitsta, ostsime kohe kaks plasttopsi, kuna ühe leidmine müüal aega võttis, sättisime ennast ühe laua moodi asja taha esimest lonksu võtma. See jäi meelde, kumõss maitses nagu kääritatud tikrimahl, millele lakud hobust peale. Ei suutnud seda juua, oma teise topsi kinkisime müüale. Ta oli üllatunud ja viskas selle endale hingealla täpselt ühe lonksuga ja ütles, et see on maailma parim jook. Meie topsi viskasin koos selles oleva valge vedelikuga poe ees prügikasti.