Itta

Seekord siis Kasahhi, õnneks ei pea sinna üksi minema, seekordseks reisikaaslaseks on Kristjan. Kuulume mõlemad NATO poolt korraldatava päästeõppuse korraldusmeeskonda. Õppus ise toimub septembris ja kannab nime "Zhetysu 2009". Seekord on tegemist lõpp - planeerimiskonverentsiga. Tegelikult pidime Kasahhi sõitma juba juunis aga siis suutis NATO peakorter meie passid koos viisadega saata Brüsselist Eestisse tavapostiga ja loomulikult jõudsid passid ca. 2 nädalase hilinemisega. Mõistagi jäi esimene sõit ära. Lend oli pikk, esimene vahemaandumine oli Ukrainas, Kiievi lennujaamas, millel nimeks Borispol. Kohe loodi vastav meeleolu, bussis, mis viis meid lennukist terminaali mängis kaeblik slaavimuusika ja üks naine laulis midagi alumiinium ristist. Edasi läks nagu heas vene komöödias. Selgus, et transiitreisijad on nagu rämpsrahvas. Pika otsimise peale leidsime kitsukese koridori, mis viis meid transiidi turvakontrolli. Seal tukkus muidugi naisohvitser, kes meid imestunult vahtis. Meie pileti numbrid ja passide numbrid kirjutati käsitsi kollaste lehtedega kaustikusse, mille lehti ilmselt keeratakse ainult ühes suunas. X-ray-st läbi ja seisimegi keset klaaskatusega B-terminali. Kuumus oli nagu kasvuhoones ja stiil nagu Balti jaamas. Transiit checkini oli aega, see avati kaks tundi enne lendu, meil oli aga aega neli tundi. Ühisel otsusel tahtsime proovida Ukraina külma õlut aga siis selgus, et selles RAHVUSVAHELISES LENNUJAAMAS EI SAA MAKSTA KREDIITKAARDIGA, huvitav kust peaks transiitreisija saama krivnasid. Lõpuks ikkagi selgus, et ühes baaris on selline haruldane võimalus. Õlu oli päris hea.
Aeg läks vaevaliselt nagu alati aga lõpuks oli käes hetk, kui sai teha check-in-i. Transiitreisijatele oli lett, kus taga istus ukrainlanna ja tema kõrval tühi tool, kus oli istunud ukrainlanna. Panime oma piletid letile ja saime teada, et see neiu teeb pileteid ainult Berliini lennule. Meid pidi teenindama see teine neiu, keda ei olnud kohal, kes aga pidi kohe tulema. Sättisime ennast siis tooli ette ootele, nii umbes pooleks tunniks. Lõpuks ilmus Kasahhi probleemiga tegelev mundris tibi välja. Vaatas meie pileteid ja ütles, et meiega tegeleb neiu, kes oli meid sinna tooli ette saatnud ja seni tegevuseta istunud. Samm paremale ja olime samas kohas tagasi. Vormis ukrainlanna võttis meie piletid ja helistas kuhugi. Murelikuks tegi see, et ta ütles torusse: unih normalnõje pasportõ, siis tõusis ta püsti ja läks koos meie paberitega ära. See hetk oleks tahtnud olla Kopenhaageni transiidis. Õnneks tuli ta tagasi ja me võisime kiirustada Moskva lennukile.
Moskvas maandusime Domodedevo lennuväljal. Seal paistis iga nurga pealt Venemaa võimsus, terminal oli kolme kordne ja ultra moodne. Peatusime seal 2 tunnikest ja astusime Alma-Ata lennule. Imelikul kombel oli tegemist väga ebamugava Boeing 737 masinaga, mis oli silmini rahvast täis. Ees ootas öölend ja oli selge, et selles kitsukeses pingivahes magamisega tegeleda ei saa. Õnneks anti süüa.