Inglismaa

Jätkub projekt, mis on olnud umbes aastake varjusurmas. Brüsseli poolt rahastatav ja Saksamaa ja Hollandi poolt teostatav ühispäästemeeskonna loomine. Mäletatavasti kuulun selle ürituse juhtkomiteesse. Eelmine kogunemine oli aasta tagasi Saksamaal, seal sai väga selgelt selgusele jõutud, et selline projekti idee on utoopia. Ilmselt sellest ka pikk vaikuse periood. Olen küll ääriveeri küsinud nii sakslaste kui ka hollandlaste käest projekti kulgemise kohta aga vastused on just sellised olnud, miks peamiselt selline ühismeeskonna loomine - teineteise süüdistamine.
Suur oli jah üllatus, kui tuli kutse taaskordsele juhtkomitee koosolekule. Algne reaktsioon oli negatiivne, sest eestimaiselt on palju teha ja ajaga suht kitsas. Küll aga pani mõtlema koht, kus töörühma kogunemine oli määratud, Vana Hea Inglismaa, Hampshire. Selle kandiga on varasemast väga tugev koostööformaat tekkinud. Nimelt paar nädalat tagasi oli sealt kaks instruktorit Eestis õpetamas hoonete toestamist puitmaterjaliga. Mul oli au olla selle projekti juht. Lisaks toestamisele on veel üks moment, mida inglastelt õppida, see on õnnetusel andmete kogumine mehitamata lennuvahendiga. Ühesõnaga nendega tuleb kontakti hoida, sest uut kuuleb sealt palju, lisaks eelnevale oleks ka Keithi ja Dave´i tore näha ja üldse on Inglismaa ilus maa.
Kutse saatjaks oli keegi täiesti uus nimi THW-st, mis viis vägisi mõtted sellele, et sakslased on kasutanud eelmiste projektijuhtide kallal jõuvõtteid. Igaljuhul ei kajastunud vanade tuttavate Sveni ja Michaeli nime küll kusagil. Viimasel ajal on jäänud tunne, et meid peetakse ullikesteks, nüüd ka seekord. Väga tobe on saada kiri, milles palutakse tulla ainult käsipagasiga, sest tuleb lennuki vahetus ja äkki läheb kott kaotsi. Kurat, reisi pikkus on 2 päeva ja kas nad tõesti mõtlesid, et vean endaga kogu garderoobi kaas. Lend läks üle Arlanda ja uskumatu kuid tõsi, see lennujaam suutis pakkuda midagi uut. Maandusin nagu ikka ja võtsin suuna esimese infoekraanile, saamaks teada järgmise lennu väravat. Tobe aga UK lennud läksid mitte sellest terminalist ja märgitud oli, et minu väravasse saab bussiga. Buss läks muidugi eriti totra koha pealt. Terminali alumisel korrusel oli ruum 3x3 meetrit, mille seinal nupp ja selle kõrval kiri: vajuta siia ja oota 15 minutit. Uskumatu, kuid suur reisibuss saabuski 15 min pärast, olin ainuke reisija. Taaskord mõtlesin inimestele, kes võib olla lendavad esimest korda elus.
Inglismaal oli ilm ilus ja Dave lennujaamas vastas, paganama hea on reisida, kui sõprade võrgustik sind toetab. Meie kohtumine toimus Hampshire maakonnas Eastleigh´is. Alustasime kohe töiselt ja nagu ma eelnevalt arvasin THW oli vahetanud projekti meeskonna. Õnneks tundsin ka neid varasemast suurepäraselt. Viimasest koosolekust oli selge, et algsel kujul see projekt ei õnnestu. Rõõm oli tõdeda, et sakslased ja hollandlased on kõvasti vaeva näinud ja hakkama saanud taaskordse totrusega. Nüüd ei räägita enam ühismeeskonnast, vaid juhtpositsioonist katastroofi piirkonnas, kus jäljendatakse NATO süsteemi, kus üks riik on nö. juhtmaa ja pakub sisse tulevatele riikidele tuge ja teenust. Hetkel peaks need kaks olema Saksamaa ja Holland. Mine sa tea, võib olla see hakkab tööle aga ma nagu ei saa usaldada asja, mis võib otsa saada, sest selge pole, kui kauaks teenust pakkuma jäädakse.
Õhtu oli eriti positiivne, külastasime Fort Widleyt, kummaline oli seda paika tühjana näha, sest palju mälestusi eelmisest suvest keerles silme ees. Ilusaid mälestusi. Õhtusöök oli vanas kalurikõrtsis - fish and chips paberil, mitte taldrikus.