Ring hakkab täis saama

Minu esimene kokkupuude rahvusvahelise päästemaailmaga toimus juunis aastal 1997, lihtsa labidamehena toonase ERF (Estonian Rescue Force)koosseisus. Olin just lõpetanud Akadeemia ja asunud tööle Päästeametisse, kui sellise pakkumise sain. Põhjuseks, miks Jaanus Vessart (kõige selgema mõistusega päästetöötaja, keda tean ja kellest sai hiljem tänapäevase päästesüsteemi ohver)mind endaga kaasa kutsus oli minu lõputöö "Varingud maapealsetes ehituskonstruktsioonides". Olin vist esimene, kes seda nähtust Eesti päästesüsteemis uuris ja midagi kirja üritas panna. Olin ausaltöelda päris pabinas, sest ajaloos esimene rahvusvaheline päästeõppus ja kohe varingute teemaline, millest keegi midagi ei tea. Kaasas tunde järgi valitud varustus ja "kollanoka" poolt uuritud ja kohaldatud teooria.
Meie EDRT USAR meeskonna klassifitseerimine ei lähe hästi. Oleme saanud INSARAG sekretariaadilt väga kiuslikke märkuseid ja tunda on, et väikesed riigid ei ole sellesse maailma teretulnud. Eesti lihtsalt ei ole piisavalt suur doonor ÜRO-le. Samas tuleb tunnistada, et hetkel on meie süsteem väga vildakas. Probleem pole päästjate oskuses, probleem on logistika poolel ja nii tõsine, et otsustasimegi tekkinud olukorras oma IEC määramata ajaks edasilükata. See oli ränk aga aus otsus, mis võib viia USAR meeskonna surmani. Nüüd pidingi minema INSARG TL aastasele kokkusaamisele seda avalikult teatama. Väga raske psüühiliselt aga eks ole vaja teha ka ebameeldivaid asju. Lihtsalt raske on silma vaadata kolleegidele, kes arvasid, et Eesti on tegija. See kõik sai toimuma Islandil. Riigis, kus kõik algas, kus olen käinud eelnevalt kolm korda e. elanud kuu aega. Kõige tipuks toimus kokkusaamine endises NATO sõjaväebaasis, mida mina mäletan töötavana, täis USA armee sõdureid ja lennukeid. Selles samas baasis olin ma elanud ja olnud, millel nimeks SEEBEES.
Islandil oli polaarpäev ja vaatamata hilisele maandumisele oli piisavalt valge, et baasis tiir teha. Nüüd on ta tühi (nagu kogU Island) ja kohaldatud üliõpilastele. Muidu on kõik täpselt samasugune nagu 1997, 2000 ja 2002. Tänu sellele baasile on Keflavikis hiiglaslik lennukite tõusmise ja maandumise rada. Igaljuhul oli see õhtune jalutuskäik täis mälestusi, mis vaatasid vastu iga hoone nurga tagant ja kerkisid ühe uuesti ja uuesti. Kurb oli vaadata värviga üle valatud "merimesilast", tema aeg sai lihtsalt läbi, nii nagu sai läbi üks etapp EDRT USAR meeskonnal. Kuidagi hea oli mõelda, et meie loobumisotsus saab teatavaks just siin, kus kõik algas.