Tagasivaade
15/08
Hommikul alustasime Baghist sõitu Islamabadi poole. Olime seal oldud ajast nii tüdinenud, et startisime kohe esimesel võimalusel. Kashmiir on võrratult ilus, oma mägede ja loodusega. Sõitsime ca. 6-7 tundi ja olime taas IHP maja väravate taga. Suur rõõm oli kohtuda Örjaniga ja teda välja vahetama tulnud Larsiga. Esimese asjana jooksime linna sööma, oli uskumatult hea tunne olla väljunud korraks laagrielust. Leidsime ühe American Steakhouse´i ja sinna istusimegi. Isegi metallist noad-kahvlid tekitasid omamoodi rõõmu. Eelmised kuu aega on olnud ainult plastmassnõud. Vahel on väga vähe vaja, et tunda ennast maailma õnnelikuma inimesena. Sõime päris palju ja siis marssisime tagasi oma majja. Läksime õige varakult magama.
16/08
Hommikul vedelesime niisama. Kusagil lõunast ajasime ennast püsti ja kõndisime linna, vaatamata taksojuhtidele, kes lausa nõudsid, et istuksime nende autodesse. Kõndisime poodide ustest sisse ja välja ning üritasime leida midagi, mida kaasa osta. Avastasime, et kui tahta näiteks naisele viia kohalikus stiilis riietust, siis peaks naine kaasas olema. Valmistoodangut lihtsalt pole on ainult kangad ja kui midagi tahta, siis võetakse mõõdud kohapeal ning õmmeldakse riided selga. Üks võimalus oleks muidugi olnud otsida tänavalt samas mõõdus naine aga see tundus meile ohtlik-islamimaa ikkagi. Lõpuks leidsime asjad, mis tundusid meile sobivad. Shoppamine on ränk, Islamabadi kuumuses on see veel eriti ränk. Sõime juba tuttavas steakhouse´is ja tagasi "koju". Õhtul käisime külas Eesti aukonsulil hr. Kharil. Algas see kõik sõiduga maailma kõige väiksemas taksos. Istusin ees pingil ja kujutasime ette, kui see kopsik kusagile otsa peaks sõitma, siis maetaks meid vist koos kogu krempliga. Meie diplomaatiline vastvõtt algas sellega, et taksojuhil polnud meile raha tagasi anda. Arve oli 60Rs, meil oli aga 1000 Rs rahatäht. Lootsime, et saame äkki aukonsuli juures oma raha natuke väiksemateks kupüürideks vahetada. Meid juhatati lahkesti majja ja pandi ootama. Lõpuks saabus hr. Khar. Jäime teda vist nii lollide nägudega vaatama, et ta hakkas naerma. Mäletasime teda, eelmisest aastast, kui väga soliidset, süsimusta ja soengusse kammitud juustega härrasmeest. Nüüd seisis meie ees väga koduse olemisega ja halli siilisoenguga "onu". Jah, hr. Kharil on sama soeng nagu Ennu ja minul. Esimese asjana lahendas ta meie rahamure-läks ja maksis taksoarve kinni. Istusime seal umbes tund aega, oli hästi soe ja isegi familiaarne vastuvõtt, mis lõppes sellega, et aukonsul meid oma autoga kodutreppi viis. Hr. Khar on muideks Pakistani parlamendi saadik ja siinne suurtööstur. Õhtul istusime koos rootslastega ja vahepeal saabunud Geiriga ja sõime kalaleiba. Ei julgenud toiduga väga pingutada, sest seedimine oli alles korda saamas.
17/08
Hommikul ei viitsinud midagi teha. Teadsime, et õues on põrgukuumus ja seega oli parem toas olla. Kusagil lõunast alustasime liikumist Batagrami suunal. Saime Geirilt ka eriti tobeda ülesande. Minna ja osta "Meriton" hotellist alkoholi. Saime A4 formaadis ostuload, mis olid täis taotud templeid ja läksime. Alkomüügi uks oli töötajate ja hotelli pesumaja uste vahel. See avanes 2x2 m kollaste seintega ruumi, mille ühes seinas oli uks ja luuk. Täpselt sama stiil nagu vanasti sööklates, kus sai ära anda kasutatud nõusid. Jube. Mingi eriti tähtsa olemisega mees kuulas meid ära, võttis meie A4 formaadid ja tagus sinna veel templeid. Seejärel tehti meie passidest koopiad ja olimegi asjaga ühelpool. Mõne Eesti ametniku peaks siia kursustele saatma, ilmselt pärast seda teaksid ka nemad, kuidas meil alkoholi müüki piirata ja raskendada. Igaljuhul siin on see protsess hästi keeruliseks tehtud. Asja tegi eriti tüütuks veel see, et endal pole nagu mingit isu midagi juua. Sõime lõunat ja alustasime teekonda Batagrami. Õhtul kella 1900 olime kohal ja tunne oli, nagu oleks koju jõudnud. 5 nädalat on väljas oldud.
Hommikul alustasime Baghist sõitu Islamabadi poole. Olime seal oldud ajast nii tüdinenud, et startisime kohe esimesel võimalusel. Kashmiir on võrratult ilus, oma mägede ja loodusega. Sõitsime ca. 6-7 tundi ja olime taas IHP maja väravate taga. Suur rõõm oli kohtuda Örjaniga ja teda välja vahetama tulnud Larsiga. Esimese asjana jooksime linna sööma, oli uskumatult hea tunne olla väljunud korraks laagrielust. Leidsime ühe American Steakhouse´i ja sinna istusimegi. Isegi metallist noad-kahvlid tekitasid omamoodi rõõmu. Eelmised kuu aega on olnud ainult plastmassnõud. Vahel on väga vähe vaja, et tunda ennast maailma õnnelikuma inimesena. Sõime päris palju ja siis marssisime tagasi oma majja. Läksime õige varakult magama.
16/08
Hommikul vedelesime niisama. Kusagil lõunast ajasime ennast püsti ja kõndisime linna, vaatamata taksojuhtidele, kes lausa nõudsid, et istuksime nende autodesse. Kõndisime poodide ustest sisse ja välja ning üritasime leida midagi, mida kaasa osta. Avastasime, et kui tahta näiteks naisele viia kohalikus stiilis riietust, siis peaks naine kaasas olema. Valmistoodangut lihtsalt pole on ainult kangad ja kui midagi tahta, siis võetakse mõõdud kohapeal ning õmmeldakse riided selga. Üks võimalus oleks muidugi olnud otsida tänavalt samas mõõdus naine aga see tundus meile ohtlik-islamimaa ikkagi. Lõpuks leidsime asjad, mis tundusid meile sobivad. Shoppamine on ränk, Islamabadi kuumuses on see veel eriti ränk. Sõime juba tuttavas steakhouse´is ja tagasi "koju". Õhtul käisime külas Eesti aukonsulil hr. Kharil. Algas see kõik sõiduga maailma kõige väiksemas taksos. Istusin ees pingil ja kujutasime ette, kui see kopsik kusagile otsa peaks sõitma, siis maetaks meid vist koos kogu krempliga. Meie diplomaatiline vastvõtt algas sellega, et taksojuhil polnud meile raha tagasi anda. Arve oli 60Rs, meil oli aga 1000 Rs rahatäht. Lootsime, et saame äkki aukonsuli juures oma raha natuke väiksemateks kupüürideks vahetada. Meid juhatati lahkesti majja ja pandi ootama. Lõpuks saabus hr. Khar. Jäime teda vist nii lollide nägudega vaatama, et ta hakkas naerma. Mäletasime teda, eelmisest aastast, kui väga soliidset, süsimusta ja soengusse kammitud juustega härrasmeest. Nüüd seisis meie ees väga koduse olemisega ja halli siilisoenguga "onu". Jah, hr. Kharil on sama soeng nagu Ennu ja minul. Esimese asjana lahendas ta meie rahamure-läks ja maksis taksoarve kinni. Istusime seal umbes tund aega, oli hästi soe ja isegi familiaarne vastuvõtt, mis lõppes sellega, et aukonsul meid oma autoga kodutreppi viis. Hr. Khar on muideks Pakistani parlamendi saadik ja siinne suurtööstur. Õhtul istusime koos rootslastega ja vahepeal saabunud Geiriga ja sõime kalaleiba. Ei julgenud toiduga väga pingutada, sest seedimine oli alles korda saamas.
17/08
Hommikul ei viitsinud midagi teha. Teadsime, et õues on põrgukuumus ja seega oli parem toas olla. Kusagil lõunast alustasime liikumist Batagrami suunal. Saime Geirilt ka eriti tobeda ülesande. Minna ja osta "Meriton" hotellist alkoholi. Saime A4 formaadis ostuload, mis olid täis taotud templeid ja läksime. Alkomüügi uks oli töötajate ja hotelli pesumaja uste vahel. See avanes 2x2 m kollaste seintega ruumi, mille ühes seinas oli uks ja luuk. Täpselt sama stiil nagu vanasti sööklates, kus sai ära anda kasutatud nõusid. Jube. Mingi eriti tähtsa olemisega mees kuulas meid ära, võttis meie A4 formaadid ja tagus sinna veel templeid. Seejärel tehti meie passidest koopiad ja olimegi asjaga ühelpool. Mõne Eesti ametniku peaks siia kursustele saatma, ilmselt pärast seda teaksid ka nemad, kuidas meil alkoholi müüki piirata ja raskendada. Igaljuhul siin on see protsess hästi keeruliseks tehtud. Asja tegi eriti tüütuks veel see, et endal pole nagu mingit isu midagi juua. Sõime lõunat ja alustasime teekonda Batagrami. Õhtul kella 1900 olime kohal ja tunne oli, nagu oleks koju jõudnud. 5 nädalat on väljas oldud.
posted by Gert | 4:34 AM
<< Home