Pigi

Pühapäevale omaselt on kogu ümbrus väljasurnud. Kui eile olid siin töölised, kes ringi liikusid, siis nüüd oleks laager nagu välja surnud. Ainsad olendid, kes ringi liiguvad oleme meie, seda kah telk-WC marsruudil. Oleme mõlemad omal seedimised tuksi keeranud. Ei viitsi lihtsalt enam kõndida. Üritame siin igasuguste nippidega torustikku pidama saada. Geir, nägi seda kõike ette ja andis meile kaasa karbi Underbergi bitterit, pidi aitama. Hommikul jõingi ühest pudelist natuke, see maitses nii jube, et esialgu otsustasin vetsu vahet käia. Enn loobus hommikusöögist, ma surusin endale sisse kaks viilu kuiva saia. Äkki aitab. Kokk pakkus muidugi lahkelt muna ka aga loobusin. Geiri kogemustel ei ole piire.

Siin Baghi laagris on uks väga huvitav rajatis. Laagrit ümbritsev aed. See on ehitatud 200l raudvaatidest, mis on 2-3 kaupa kõrvuti ja 3 tunni üksteise otsas, selle aia ümbermõõt on sadu meetreid. Huvitavaks teeb asja see, et kõik tünnid on triiki täis hangunud pigi. Võib ainult aimata, kui palju üks selline vaat kaalub ja millist vaeva, selle aia ehitamisega nähti.
Õhtuks hakkab tervis kah tasapisi taastuma, sõime siin endale igasugust sodi sisse. Ravimeid ja armee kuivtoitu, olime nagu rotid kastide kallal ja nuputasime, mis võiks meie seedimisele hea olla. Tundub, et midagi läks täkkesse, sest tõesti on kergem olla. Kogu tänase päeva kokkuvõtteks võib öelda, et oleme igavusest segi minemas. Saime ka teada väga ebameeldiva uudise, me ei saagi homme siit minema vaid alles ülehomme. Tuleb veel üks päev kannatada.