Bagh

Alustasime oma hommikut sellega, et kuulsime Londonis toimunud pommi jamast, mis halvas kogu lennuliikluse sealsetes lennujaamades. Murelikuks teeb see, sest peame siit tagasi tulema just läbi Londoni. Nüüd jälgimegi, kuidas karmistuvad reeglid lennunduses, saab veel nalja. Norrakad saatsime täna Lahore ja oleme nüüd ise pärisperemehed. Remontisime solgipumpa ja asjatame niisama. Siin laagris rakendatakse kohalikku tööjõudu märksa rohkem, kui Batagrami laagris. See teeb meie elu isearanis lihtsaks. Toitlustamine aga on meie laagris tunduvalt parem. Olli helistas ja ütles, et on Batagramis üksi päris hädas aga vast ta peab vastu. Saime ka Geirilt sms-i, milles kirjas, et meie laager Batagramis lõpetab oma tegevuse 0109. Meiga käib kaasas needus, mille nimi on vesi. Õhtul lendas lahti üks toru ots ja kogu laagri vesi oli hetkega kadunud. Siin on kogu vesi tünnides, mida täidetakse esmaspäeval, kolmapäeval ja meie õnneks reedel. Ootasime ja ootasime, sest Pakistanis öeldud ajad ei ole kunagi kinnipidamiseks. Lõpuks pimeduse saabudes saime oma vee kätte, laagrisse tuli paakauto, mis meie muredele lõpu tegi. Elektriga varustatakse siinset laagrit nii linna võrgust kui ka generaatorist. Linnavõrk kaob muidugi alatasa ära ja siis tuleb teha lülitus generaatorile jne. Igavene klõpsimine. Lisaks veejamale avastasime ka linnast tulevast elektrisusteemist leegiga põleva ühenduse. Kasutame nüüdsest ainult generaatorit.
Siinkohal tuleb millegi pärast meelde üks laulujupp: seiklusteta elu peagi tüütaks meid, tõtta vagun ära seisma jää.