Vesi

Hommikut alustasime kontrollretkega meie veesüsteemi juurde. Vett ei ole ja torudest peale ka ei jookse. Selle peale sulgesime pesumaja ja osa pesuruume, hoiab natukenegi laagris vett kokku. Lõuna paiku hakkasime uurima võimalust kohalikust jõest vett pumbata. Läbisime kõiksugu solgiga täitunud kanaleid ja kraave, kuni lõpuks jõudsime jõeni. Sealt vee võtmine ja pumpamine sellise vahemaa taha tundus utoopia. Tugevatest vihmadest valgub mägedest vett alla ja see on muutnud siinse jõe märatsevaks vooluseks. Ilmselt viiks ta minema kõik pumba süsteemid. Samuti andis kinnitust sellest mõttest loobuda meie kokk Saeed, kelle ilme rääkis enda eest, kui kuulis meie ideest. See asi hakkas meid juba närvi ajama. Otsustasime, et Enn läheb WHO pealiku jutule, sest ka haigla on ilma veeta ja meie Olliga luurame väheke mäe otsas ringi, lootuses leida peamahuti. See mäkke minek oli viga, tegelikult on kogu see mägi täis mingeid torusid ja veekogumise aukusid. Probleem on aga selles, et aru ei saa, kuhu need torud lähevad ja kust see vesi tuleb. Tuiasime muudkui ülesse ja alla, kohtusime lollide nägudega lehmadega ja higistasime hullu moodi. Tulemust mitte mingi sugust. Lõpetasime selle lootusetu matka ja liikusime tagasi laagrisse, esimest korda ma tundsin, et siinne primaatlik stiil hakkab mind närvi ajama. Ennul oli tiba rohkem õnne, kui WHO probleemist kuulis, pöörduti kohe kohaliku veefirma poole ja tehti järelpärimine. Vastus tuli ka õnneks kiiresti, käivad torustiku puhastamise tööd ja vesi tuleb ilmselt homme õhtuks. Meil muidugi tekkis küsimus, et mis saab seni. Õhtul sõitsid Enn ja Olli koos meie autojuhiga veeluurele. Mina jäin laagrisse Islamabadist toitu tellima. Ei läinudki kaua aega, kui nad olidki tagasi, maasturi kastis loksumas täidetud veemahuti. Vesi pärines mingist allikast, mis oli ca. 5 km kaugusel. Ühest mahutist jäi meile väheks ja sõitsime siis teise järele. Kohale jõudes oli kõik omal kohal, betooni valatud kanal ja vee laskmiseks mõeldud toru aga vett ei olnud. Autojuht läks siis otsima seda kohta, mida avada, et vesi jälle voolama hakkaks. Õnneks ta leidis selle ja nii me oma auto taguotsa jälle sinna toru alla ajasime. Paak täis, otsustasime ka kolmanda treti teha, sest siis oleks laagri veevarud homseni kindlustatud. Kolmandat korda kohale jõudes oli omal kohal ainult betooni valatud kanal. Kadunud oli nii vesi kui ka toru. Kohalikud olid need lihtsalt ära võtnud. Meie autojuht sai ikka päris vihaseks. Ta on ise pakistanlane ja tundis natuke häbi. Igaljuhul tuli tema suust lause, mis kahtles üldse nende abistamise vajalikkuses, kui nad nii oinad on. Asi tundus koomilisena aga mida rohkem me selle kõige peale mõtleme, seda rohkem me nende peale vihaseks saame. Siinne primaatlik mõtlemine ja elamine väsitab meid. Nüüd istume ja ootame homset, sest meie veesaaga läheb edasi.