Tagasi koju

Tänasega lõpeb kursus. Olen jälle palju targem ja arutlen mõttes teemal - õndsad on need, kes on vaimust vaesed. Asi selles, et mida rohkem teadmiseid koguneb, seda lollimana ennast üldises plaanis tunned. Kuigi, teadmised mida siit sain olid väga väärtuslikud ning mis koige tähtsam, kasutatavad ka praktikas.
Jällegi on saabunud aeg moelda lendamise peale. Loodetavasti läheb kõik hästi ja jõuan ikkagi täna koju. Proovin olla positiivne aga kõik halvad asjad juhtuvad kodus just siis, kui ära olen. Seekord lagunes laiali meie auto esisild. Kirsti on muidugi vapper ja läheb täna töökotta aga tegelikult on see ju minu asi korda ajada. Kui teha nimekiri asjadest, mis on kodus juhtunud, kui olen sõidus olnud, siis ei viitsiks keegi seda lõpuni lugeda. Selge on ka see, et kõik, mis toimub kodus on alati esimeses reas, vaatamata sellele, kui raske ja keeruline on olukord rahvusvahelises abistamise maailmas. Näitena võib tuua maavärina järgse Pakistani, üritasime seal teha suuri asju ja tundsime ennast kangelastena. Ühtäkki aga helises mu telefon ja minu Kallis Naine teatas, et maailma lõpp on käes - vannitoas põles pirn läbi. Proovi sa öelda, et see tähtis pole. Jah, niipalju siis kangelaseks pidamisest.
Tore oli näha ka Kopenhaageni lennuvälja. Polnudki seal ammu käinud. Leidsin sealsest raamatupoest ka raamatu India kohta, sest järgmisena peaksin minema sinna kanti. Lennufirmaks oli jällegi vana vaenlane. Lennukisse sisenemisel, kusjuures õigeaegsel, kohtusin oma endise võitluskaaslase ja kolleegi Argo naisega, kes on stjuardess. Tänu vanale tutvusel, paigutas ta meid Jevgeniga äriklassi. Sõime, jõime ja olime väga rahul. Selleks korraks on ka Estonian Airiga taas vaherahu.